pühapäev, 7. jaanuar 2018

Vaatan ja ütlen


Pilte on kasulik  vaadata. Ega ma muidu poleks leidnud mullu näitusel pildistatud klaasikunstnik Ivo Lille kirjapanekut, mille oma blogi päisesse lisasin. Kahjuks ei tulnud tema klaasitööst suuremat asja pilti. Välk segas valgusemängu.

Alguses arvasin, et saadan Ernst Enno ajalukku, aga ei raatsinud. Nii et vana ja uus blogi kujundusse jäi alles.

Juuni

aitas lõpetada. Teatasin, et ei jätka enam selles koolis. Pärast lasteaeda tahtsin väga esimesse klassi. Kooli valisin lapselapse järgi.Võib olla ma kunagi suudan rääkida lugejatele, aga praegu arvan, et parem ei. Vaat täpselt sellise linnuna tundusin endale

kuigi tugilaps ja tema pere hoolis enamgi kui ma enda arvates väärt olin. Nemad soovisid mind sügisel tagasi.

aga meid Marianniga ootas ees...Vabadus!

Lõpetasid kaks vanemat. Põhikoolid. Johanna deklameeris Underi Sirelite õitseaega. See ei unu eales. Üks tüdruk hakkas saama suureks.


Rakvere linna päevadel otsisime Kalamajabrannega kolm päeva kultuuri. Saime täie eest. Koos on nii hea. :P

 Aeg lippas.
Juba saabuski Võidupüha koos Presidendiga ning paraadiga. Olin sügisel saanud uue pereliikme ja kaitsja st. kaks ühes
kes keda kaitseb?

ma ei tea, kuidas see juuni terve postituse võttis. Jaanituli ja küünlatuli.

...

Juuni viimane pani kauni punkti. P2 Kaasa lõpetas kooli. Ja teine, minule oluline inimene ka. Olin rõõmus. Õppimine on minu jaoks väga tähtis. Elukestvalt.

Ju ma saan aru, millest olen ennast laiskuse ja mugavuse pärast ilma jätnud. 




Kommentaare ei ole: