Laupäev, 18. veebruar 2017

Sussid lohisevad mööda tuba





Eelmise teema kokkuvõtteks ja "vaata, kõik on ühe kohas" lisan lasteaia-aja lõpetuse seminari pisiettekande (lihvisin seda kümneid kordi)

ERIVAJADUSEGA LAPSE TUGIISIKU ROLL LASTEAIA TAVARÜHMAS

Kuidas minust sai tugiisik?

2013. aastal töötasin lasteaias 4- aastaste rühmas õpetaja abina.

Olen olnud nõuka ajal lasteaias mitu aastat kasvataja, hiljem õppinud sotsiaalpedagoogikat ja läbinud lastekaitse liidu poolt korraldatud peredele suunatud tugiisikute kursuse. Neli poega suureks kasvatanud, seitsme erinevas vanuses laste vanaemana ning ühe vahva väikemehe ristiemana julgen öelda, et päris kogemusteta ja roheline ma polnud.
Abiks olles nägin kui palju on tänapäevalaste hulgas erilisi lapsi, kes kõik vajasid aega ja pühendumist. Seda aga polnud võimalik tagada tavarühmas, kus lapsi nimekirjas 24 ja korraga tööl üks õpetaja ja abi. Mõnikord tekkisid olukorrad, mil oli vaja kiiret sekkumist, sest asi väljus kontrolli alt.
Ikka sattusid soovimatutesse seikadesse ühed ja samad näod: väledamate rusikatega, ropendades, asju loopides ja õpetajate korraldusi ignoreerides.

Haldjate või kuradite poolt vahetatud laps (pimedal keskajal)

Meie hulgas oli väga tore, lokkidega väikemees. Arukas, arenenud kõnega, kes otsis pigem täiskasvanute seltsi ja tähelepanu. Endast nooremate kohta sõnas: mulle nii meeldivad väikesed lapsed. Nad on nii hellad.

Rühmas oli mõni laps, kelle lähedust ta ei sallinud. Alguses ütles tigeda häälega: mine minema ja kui see laps ei läinud, siis lihtsalt lõi. Hiljem palus õpetaja nõudmisel vabandust. Oma käitumist põhjendas ta nii: mulle ei meeldi, et teine hingab mu peale. Õppetöö harjutused talle sageli ei sobinud. Kuna ta oli nutikas, siis hakkas tal kohe igav. Muusika ja võimlemistundides segas alati tundi. Ütles, et need on titelaulud. Ärevuse varjamiseks hakkas ropendama ja jalgadega trampima. Ta ei suutnud õpetaja antud kiireid korraldusi täita ja tunni lõppedes hakkas nutma: tahan koos teistega joosta. Oli veel palju murettekitavat: ootamatud karjumishood, mille kestel oli näha, et ta ei tule oma tunnetega toime.
Samas olid tal oma lemmiktüdrukud kellele ta põllulilli kinkis ning kellega abielluda soovis.
Kui töö käik vähegi võimaldas, siis oli temaga kahekesi vestlemine puhas rõõm.
Igapäevarütmi takistuseks sai tavarühma kiire tempo: jalutuskäikudel tahtis ta omas rütmis kulgeda või sageli rühmatoas omas mullis entsüklopeediat vaadata.
Väikemehe ema sai peagi aru, et tegemist pole mingi "halb laps olemisega", vaid millegi muuga.
Eriarstid ja spetsialistid andsid soovituse: edasiminek tavarühmas, aga koos tugiisikuga.
Nii otsustaski vahva väikemehe ema valida mind oma poja tugiisikuks. Tugiisiku valivad lapsevanemad ja teenust rahastavad omavalitsused.

Kes on tugiisik?

  • Kui te kasutate lugemisel prille siis kujutage ette olukorda, kui prillid on koju ununenud. Kui palju jama sellise näiliselt pisiasja puudumine tekitab. Prillid on väga tähtis abivahend. Täpselt samasugune abivahend on erilise lapse tugiisik
  • Kui olete võõras riigis ning peate suhtlema selle riigi keeles, siis vajate tõlki. Just samasugune tõlk peaks olema tugiisik, kes aitab last suhtlemises teiste lastega

  • Kui täiskasvanutel tekkivad erimeelsused, siis kasutatakse juttude sirgeks rääkimiseks kõrvalseisja abi. Täpselt samasugune vahendaja roll on tugiisikul. Ta peab selgitama ja olema rahusobitaja ning kirjeldama lapsevanemale olukordi ilma eriliste emotsioonideta ja hinnanguteta.
  • Oskuslikult probleeme lahendades saab tugiisik olla KUJUR – olla mingil moel lapse kujundaja
  • tugiisik on lapse VARI, tal tuleb töötada lapsest lähtuvalt ja motoks oleks: Mina olen sinu poolt, alati.
Tugiisik peab lapsel olema sellepärast, et aidata kõrvalseisjatel aru saada, et lapse käitumine ei tulene halvast kasvatusest ega kasvatamatusest, vaid see on lapse eripära - ta lihtsalt ongi selline.

Kes ei ole tugiisik?
  • ei ole perenõustaja
  • ei ole lapsevanema asendaja
  • ei ole terapeut ega arst
  • ja muidugi - ei ole lasteaiaõpetaja
Selline näeks välja olukord ideaalis. Reaalis, nagu ikka päriselus, pole asi nii lihtne.

Minu tööpäevad

Minu tööülesanne on olla lapse kõrval viis tundi päevas tema lasteaias viibimise ajal, et toetada last alushariduse omandamisel.
Kindlasti tekkib nii mõnelgi küsimus, et miks ei võiks siis tugiisik seda teha kodus. Jääksid ära igasugu jamad, suured ja väikesed hingetraumad ning olukorrad, kus eriline laps ei oleks tavarühmas segajaks. Siia kivi alla ongi vähk peitunud.

Tähtis pole see kui hästi laps õpiks lugema, veaks vihikusse võimalikult sirgeid kriipse, suudaks liita ja lahutada, võrrelda jne. vaid tähtis on tema toimetulek kaaslastega ning eelkõige iseendaga.


HOMMIKUL saan ma selle materjali, mis toimub trajektooril kodu- lasteaed.
Nagu me kõik oleme tundnud vasaku jala päevi (ma ei taha tööle minna, tahaksin hoopis Tenerifele, lund tuiskab ja sukkpüksid läksid katki) on ka väikese inimese peas õigus oma tunnetele: vastik lasteaed, lollakas Liina passib kogu aeg mu järel jne... )

Nüüd on minu ülesanne lasteaias olemine muuta alguses mõnusaks ja hiljem tegusaks protsessiks, mille käigus toimub millegi uue õppimine.

Tavaliselt päeva alguses olen ma tapeet. Istun, jälgin, olen.
Olemisega kaasnevad minu sobiv riietus, sobiv lõhn ning see miski, mis ei vallanda protsessi: oled täna nii imelik (näiteks uued prilliraamid), miks sa nii tõsise näoga vaatad jne.

Seejärel teeme plaani. Arvan, et ka teie teete endale päevaplaani st. struktureerite kavatsetu. Kasvõi mõttes.
Varem tegime seda piltidega, nüüd joonistame, kriipsutame, kaunistame ja täiendame päeva jooksul. Iga tegevus saab lõpetatud ja sobivate kleepsudega premeeritud.


Lapse üleandmine õpetajale temale eakohaliste õppetegevuste sooritamiseks on nagu sõit ameerika mägedel. Asjad, mida talle meeldib teha on selle kolme aasta jooksul pidevas muutumises. Sügisel, kui ta lugema õppis avastas ta enda jaoks kirjutamise. See oli väga suur rõõm ja nii ta kirjutas enda joonistatud arvutis kujutletavale sõpradele kirju ja tegi mitu raamatut. Veel paelus teda lemmikkangelane Suur Tõll

Praegu on huviorbiidis võõrkeeled – vene ja inglise, vahepeal ajas teda naerma bi keel. Mängu on tulnud robotid ja muud müstilised tegelased.

Tähtis on muuta kohustused meeldivaks st. uue õppimine peab alati tekitama ahaaa! efekti
Näiteks eelmisel nädalal avaldas muljet : sööme riinimandat (mandariini) ja vaatame riinimanda filmi.

Iga päev pean endale meenutama, et MÄNG ON VÄIKESE INIMESE TÖÖ
Seda unustades hävitame lapse loovuse.
Iga päev pean lapsele meelde tuletama, et õpetaja õpetab teda targemaks ja on lasteaias boss.
Iga päev tuleb teada anda: kui oled hea, siis on sulle kõik head ja et mina olen tema jaoks olemas.
Sellele vaatamata ei tohi tugiisik langeda hetke meeleolulõksu - oi lapsed on kavalad ja hiilivad mööda tegevustest, mis neid ei köida.

Kui lapsed on lõunaunne suikunud, siis peame õpetajatega plaane, arutame võite ja kaotusi. Kui olukorrad on väga rasked, siis palun eripedagoogi abi ja saan sealt omakorda nippe ja ka endale tuge, sest selles töös on väga kerge tunda ennast läbikukkununa. Lõpuks kirjutan möödunud päevast lapsevanemale ja tema omakorda jagab minuga kodus oldut.


OHUD
kooliks ettevalmistamine on raske, sest rühmas on lapsed erivõimetega nn. seinast seina ja õpetajad peavad tegema palju individuaalset tööd. Nii ei jätku suure hulga seas erilistele aega ja tähelepanu. Siis ongi tugiisik see, kes peab olema nipitaja, et last mugavustsoonist välja murda.

Teised lapsed panevad nn. individuaalset õpet pahaks ja see tekitab veel suuremat lõhet ja võõristust
Raske on kui erilisi lapsi on rühmas mitu ja nad tõmbuvad nagu magnetiga üksteise poole. Sellest suhtest võib tekkida väga suur jõud, mis purustab kogu planeeritud päeva

Eriline laps suures tavarühmas pole minu arvates eriti hea variant. Samas ei sobi ta ka erirühma, sest võtab kiirelt omaks ja matkib just tavatut käitumist.

Ideaalne oleks väiksemate rühmade (kuni 10 last nimekirjas) loomine. Siis jääb õpetajatel aega individuaalseks tööks ja märkamiseks ning tugiisik saab olla ainult abivahend.


Et näidata teile kui eriline töö mul on, lasen rääkida lapsel endal läbi kolme aasta:
  • Alatine soov olla hea:
4 aastaselt: pane nüüd mulle sisse hea programm,
muidu olen tige, sest täna on siin imelik valgus (vihmane ilm)

  • kahtlused ja maailmavalu
5 aastaselt: mul on kõrvas sellised andurid, mida saab vaikseks teha.

Inimestel on peas alajaamad ja seal sees on elekter. siis see tuleb keha sisse mööda liine ja selle nimi on vooluliin. ja siis kui elekter välja võtta, siis see inime lihtsalt sureb ära.
Joonistab asfaldile: need kaks inimest on kurvad . Nad on üksi. Tõmbab joonega - näed nüüd on nad koos.
Inimesed hävitavad maailma, näiteks kui Putin tuleb tankidega.

  • kohanemine tempoga
6 aastaselt: vanaemal on hea – vaatab telekat, seebikaid ja ringvaadet

Alati kui ma olen käib õpetaja minu järel.
Mina. ????
A: no ta võiks tegeleda oma asjadega ja mina tegeleksin enda omadega

  • Soovimatu käitumise põhjendus: Liina pole ammu mu pead tühjendanud sellepärast ongi seal segadus


Kui sulle ikka öeldakse, et Inimrobotid on rauast, kivist ja puust, siis juurdled, et kas mitte sa ise pole momendil see robot.

Pangem siis endale sisse hea programm  ja tuletagem sagedamini meelde, et lapsed on tulnud siia maailma meid õpetama.


....
Oleg Pissarenko Prii lapse ilm


5 kommentaari:

Emmeliina ütles ...

Inimene on võimeline mõistma kõike:seda, kuidas väriseb eeter, ja seda, mis sünnib päikesel; aga kuidas teine inimene võib teisiti nina nuusata kui nuuskab tema ise -see käib tal üle mõistuse. Ivan Turgenev

Emmeliina ütles ...

http://virumaateataja.postimees.ee/3837119/varjud-kes-on-alati-laste-poolt

Udo ütles ...

Sina oled ilmselt see kõige õigem inimene kellelt küsida et kuidas selle lastelt õppimisega siis on. Kas oma sisimas tunned et on arusaamu milledeni Sa ei oleks ilma laste abita jõudnud?

Emmeliina ütles ...

mnjahh, andsid alles pähkli pureda.
esimene, mis pähe tuleb on väikelaste siirus tingimusteta armastada. Seda tuleb mul endal iga päev õppida. Sinna hulka käib minu meelest usaldus, usaldamine. Ka seda tuleb õppida surmani.

aga konkreetselt enda täiskasvanud lastelt olen õppinud sallivust (näiteks viimasel ajal homoteema, mis tundus mulle aastaid ühe kõige kohutavama asjana)

Udo ütles ...

Näen et oled jõudnud samade järeldusteni mis minagi. Et inimlikuse omadused on need mida lapsed õpetavad.
Kuid üks asi on õppida oma lastelt omas peres, või noh üldse lapsega vahetult suheldes. Arvan et hoopis teine asi on suures enamvähem ühevanuste laste kollektiivis. Seal on vist rõhud teise koha peal, kas sellises olukorras on üldse võimalust lapse käest midagi õppida? Olen alati tundnud aukartust laste kasvatajate, õpetajate, ees. Kujutan ette et see on tunduvalt keerulisem kui juhtida täiskasvanute kollektiivi. Töötasud aga on hoopis vastupidi !?!

Oma lastelt olen õppinud et tunduvalt lihtsam on õpetada kui ka ise oled õppimise ja õpetamise suhtes tasakaalus. Arvan aga et näiteks lasteaiakasvatajal läheb põhiline energia juhtimiseks (kaose ärahoidmiseks), ja lihtsalt ei jää võimalust õppimiseks. On nii või?

Vist kõige suurem asi mida oma lastelt olen õppinud on ebatäiuslikuse aktsepteerimine. Olen selle eest neile väga tänulik.