Eelmise teema kokkuvõtteks ja "vaata, kõik on ühe kohas" lisan lasteaia-aja lõpetuse seminari pisiettekande (lihvisin seda kümneid kordi)
ERIVAJADUSEGA LAPSE
TUGIISIKU ROLL LASTEAIA TAVARÜHMAS
Kuidas minust sai
tugiisik?
2013. aastal
töötasin lasteaias 4- aastaste rühmas õpetaja abina.
Olen olnud nõuka
ajal lasteaias mitu aastat kasvataja, hiljem õppinud
sotsiaalpedagoogikat ja läbinud lastekaitse liidu poolt korraldatud
peredele suunatud tugiisikute kursuse. Neli poega suureks kasvatanud,
seitsme erinevas vanuses laste vanaemana ning ühe vahva väikemehe
ristiemana julgen öelda, et päris kogemusteta ja roheline ma
polnud.
Abiks olles nägin
kui palju on tänapäevalaste hulgas erilisi lapsi, kes kõik vajasid
aega ja pühendumist. Seda aga polnud võimalik tagada tavarühmas,
kus lapsi nimekirjas 24 ja korraga tööl üks õpetaja ja abi.
Mõnikord tekkisid olukorrad, mil oli vaja kiiret sekkumist, sest asi
väljus kontrolli alt.
Ikka sattusid
soovimatutesse seikadesse ühed ja samad näod: väledamate
rusikatega, ropendades, asju loopides ja õpetajate korraldusi
ignoreerides.
Haldjate või
kuradite poolt vahetatud laps (pimedal keskajal)
Meie hulgas oli väga
tore, lokkidega väikemees. Arukas, arenenud kõnega, kes otsis pigem
täiskasvanute seltsi ja tähelepanu. Endast nooremate kohta sõnas:
mulle nii meeldivad väikesed lapsed. Nad on nii hellad.
Rühmas oli mõni
laps, kelle lähedust ta ei sallinud. Alguses ütles tigeda häälega:
mine minema ja kui see laps ei läinud, siis lihtsalt lõi. Hiljem
palus õpetaja nõudmisel vabandust. Oma käitumist põhjendas ta
nii: mulle ei meeldi, et teine hingab mu peale. Õppetöö
harjutused talle sageli ei sobinud. Kuna ta oli nutikas, siis
hakkas tal kohe igav. Muusika ja võimlemistundides segas alati tundi.
Ütles, et need on titelaulud. Ärevuse varjamiseks hakkas ropendama
ja jalgadega trampima. Ta ei suutnud õpetaja antud kiireid
korraldusi täita ja tunni lõppedes hakkas nutma: tahan koos
teistega joosta. Oli veel palju murettekitavat: ootamatud
karjumishood, mille kestel oli näha, et ta ei tule oma tunnetega
toime.
Samas olid tal oma
lemmiktüdrukud kellele ta põllulilli kinkis ning kellega
abielluda soovis.
Kui töö käik
vähegi võimaldas, siis oli temaga kahekesi vestlemine puhas rõõm.
Igapäevarütmi
takistuseks sai tavarühma kiire tempo: jalutuskäikudel tahtis ta
omas rütmis kulgeda või sageli rühmatoas omas mullis
entsüklopeediat vaadata.
Väikemehe ema sai
peagi aru, et tegemist pole mingi "halb laps olemisega",
vaid millegi muuga.
Eriarstid ja
spetsialistid andsid soovituse: edasiminek tavarühmas, aga koos
tugiisikuga.
Nii otsustaski vahva
väikemehe ema valida mind oma poja tugiisikuks. Tugiisiku valivad
lapsevanemad ja teenust rahastavad omavalitsused.
Kes on tugiisik?
- Kui te kasutate lugemisel prille siis kujutage ette olukorda, kui prillid on koju ununenud. Kui palju jama sellise näiliselt pisiasja puudumine tekitab. Prillid on väga tähtis abivahend. Täpselt samasugune abivahend on erilise lapse tugiisik
- Kui olete võõras riigis ning peate suhtlema selle riigi keeles, siis vajate tõlki. Just samasugune tõlk peaks olema tugiisik, kes aitab last suhtlemises teiste lastega
- Kui täiskasvanutel tekkivad erimeelsused, siis kasutatakse juttude sirgeks rääkimiseks kõrvalseisja abi. Täpselt samasugune vahendaja roll on tugiisikul. Ta peab selgitama ja olema rahusobitaja ning kirjeldama lapsevanemale olukordi ilma eriliste emotsioonideta ja hinnanguteta.
- Oskuslikult probleeme lahendades saab tugiisik olla KUJUR – olla mingil moel lapse kujundaja
- tugiisik on lapse VARI, tal tuleb töötada lapsest lähtuvalt ja motoks oleks: Mina olen sinu poolt, alati.
Tugiisik peab lapsel
olema sellepärast, et aidata kõrvalseisjatel aru saada, et lapse
käitumine ei tulene halvast kasvatusest ega kasvatamatusest, vaid
see on lapse eripära - ta lihtsalt ongi selline.
Kes ei ole tugiisik?
-
ei ole perenõustaja
-
ei ole lapsevanema asendaja
-
ei ole terapeut ega arst
-
ja muidugi - ei ole lasteaiaõpetaja
Selline näeks välja
olukord ideaalis. Reaalis, nagu ikka päriselus, pole asi nii lihtne.
Minu tööpäevad
Minu tööülesanne
on olla lapse kõrval viis tundi päevas tema lasteaias viibimise
ajal, et toetada last alushariduse omandamisel.
Kindlasti tekkib nii
mõnelgi küsimus, et miks ei võiks siis tugiisik seda teha kodus.
Jääksid ära igasugu jamad, suured ja väikesed hingetraumad ning
olukorrad, kus eriline laps ei oleks tavarühmas segajaks. Siia kivi
alla ongi vähk peitunud.
Tähtis pole see kui
hästi laps õpiks lugema, veaks vihikusse võimalikult sirgeid
kriipse, suudaks liita ja lahutada, võrrelda jne. vaid tähtis on
tema toimetulek kaaslastega ning eelkõige iseendaga.
HOMMIKUL saan ma
selle materjali, mis toimub trajektooril kodu- lasteaed.
Nagu me kõik oleme
tundnud vasaku jala päevi (ma ei taha tööle minna, tahaksin hoopis
Tenerifele, lund tuiskab ja sukkpüksid läksid katki) on ka väikese
inimese peas õigus oma tunnetele: vastik lasteaed, lollakas Liina
passib kogu aeg mu järel jne... )
Nüüd on minu
ülesanne lasteaias olemine muuta alguses mõnusaks ja hiljem
tegusaks protsessiks, mille käigus toimub millegi uue õppimine.
Tavaliselt päeva
alguses olen ma tapeet. Istun, jälgin, olen.
Olemisega kaasnevad
minu sobiv riietus, sobiv lõhn ning see miski, mis ei vallanda
protsessi: oled täna nii imelik (näiteks uued prilliraamid), miks
sa nii tõsise näoga vaatad jne.
Seejärel teeme
plaani. Arvan, et ka teie teete endale päevaplaani st.
struktureerite kavatsetu. Kasvõi mõttes.
Varem tegime seda
piltidega, nüüd joonistame, kriipsutame, kaunistame ja täiendame
päeva jooksul. Iga tegevus saab lõpetatud ja sobivate kleepsudega
premeeritud.
Lapse üleandmine
õpetajale temale eakohaliste õppetegevuste sooritamiseks on nagu
sõit ameerika mägedel. Asjad, mida talle meeldib teha on selle
kolme aasta jooksul pidevas muutumises. Sügisel, kui ta lugema õppis
avastas ta enda jaoks kirjutamise. See oli väga suur rõõm ja nii
ta kirjutas enda joonistatud arvutis kujutletavale sõpradele kirju
ja tegi mitu raamatut. Veel paelus teda lemmikkangelane Suur Tõll
Praegu on
huviorbiidis võõrkeeled – vene ja inglise, vahepeal ajas teda
naerma bi keel. Mängu on tulnud robotid ja muud müstilised
tegelased.
Tähtis on muuta
kohustused meeldivaks st. uue õppimine peab alati tekitama ahaaa!
efekti
Näiteks eelmisel
nädalal avaldas muljet : sööme riinimandat (mandariini) ja vaatame riinimanda
filmi.
Iga päev pean
endale meenutama, et MÄNG ON VÄIKESE INIMESE TÖÖ
Seda unustades
hävitame lapse loovuse.
Iga päev pean
lapsele meelde tuletama, et õpetaja õpetab teda targemaks ja on
lasteaias boss.
Iga päev tuleb
teada anda: kui oled hea, siis on sulle kõik head ja et mina olen
tema jaoks olemas.
Sellele vaatamata ei
tohi tugiisik langeda hetke meeleolulõksu - oi lapsed on kavalad ja
hiilivad mööda tegevustest, mis neid ei köida.
Kui lapsed on
lõunaunne suikunud, siis peame õpetajatega plaane, arutame võite
ja kaotusi. Kui olukorrad on väga rasked, siis palun eripedagoogi
abi ja saan sealt omakorda nippe ja ka endale tuge, sest selles töös
on väga kerge tunda ennast läbikukkununa. Lõpuks kirjutan möödunud
päevast lapsevanemale ja tema omakorda jagab minuga kodus oldut.
OHUD
kooliks
ettevalmistamine on raske, sest rühmas on lapsed erivõimetega nn.
seinast seina ja õpetajad peavad tegema palju individuaalset tööd.
Nii ei jätku suure hulga seas erilistele aega ja tähelepanu. Siis
ongi tugiisik see, kes peab olema nipitaja, et last mugavustsoonist
välja murda.
Teised lapsed
panevad nn. individuaalset õpet pahaks ja see tekitab veel suuremat
lõhet ja võõristust
Raske on kui erilisi
lapsi on rühmas mitu ja nad tõmbuvad nagu magnetiga üksteise
poole. Sellest suhtest võib tekkida väga suur jõud, mis purustab
kogu planeeritud päeva
Eriline laps suures
tavarühmas pole minu arvates eriti hea variant. Samas ei sobi ta ka
erirühma, sest võtab kiirelt omaks ja matkib just tavatut
käitumist.
Ideaalne oleks
väiksemate rühmade (kuni 10 last nimekirjas) loomine. Siis jääb
õpetajatel aega individuaalseks tööks ja märkamiseks ning
tugiisik saab olla ainult abivahend.
Et näidata teile
kui eriline töö mul on, lasen rääkida lapsel endal läbi kolme
aasta:
- Alatine soov olla hea:
4 aastaselt: pane
nüüd mulle sisse hea programm,
muidu olen tige,
sest täna on siin imelik valgus (vihmane ilm)
-
kahtlused ja maailmavalu
5 aastaselt: mul on
kõrvas sellised andurid, mida saab vaikseks teha.
Inimestel on peas
alajaamad ja seal sees on elekter. siis see tuleb keha sisse mööda
liine ja selle nimi on vooluliin. ja siis kui elekter välja võtta, siis see inime lihtsalt sureb ära.
Joonistab asfaldile:
need kaks inimest on kurvad . Nad on üksi. Tõmbab joonega - näed
nüüd on nad koos.
Inimesed hävitavad
maailma, näiteks kui Putin tuleb tankidega.
-
kohanemine tempoga
6 aastaselt:
vanaemal on hea – vaatab telekat, seebikaid ja ringvaadet
Alati kui ma olen
käib õpetaja minu järel.
Mina. ????
A: no ta võiks
tegeleda oma asjadega ja mina tegeleksin enda omadega
- Soovimatu käitumise põhjendus: Liina pole ammu mu pead tühjendanud sellepärast ongi seal segadus
Kui sulle ikka
öeldakse, et Inimrobotid on rauast, kivist ja puust, siis juurdled, et kas mitte sa ise pole momendil see robot.
Pangem siis endale sisse hea programm ja tuletagem sagedamini meelde, et lapsed on
tulnud siia maailma meid õpetama.
5 kommentaari:
Inimene on võimeline mõistma kõike:seda, kuidas väriseb eeter, ja seda, mis sünnib päikesel; aga kuidas teine inimene võib teisiti nina nuusata kui nuuskab tema ise -see käib tal üle mõistuse. Ivan Turgenev
http://virumaateataja.postimees.ee/3837119/varjud-kes-on-alati-laste-poolt
Sina oled ilmselt see kõige õigem inimene kellelt küsida et kuidas selle lastelt õppimisega siis on. Kas oma sisimas tunned et on arusaamu milledeni Sa ei oleks ilma laste abita jõudnud?
mnjahh, andsid alles pähkli pureda.
esimene, mis pähe tuleb on väikelaste siirus tingimusteta armastada. Seda tuleb mul endal iga päev õppida. Sinna hulka käib minu meelest usaldus, usaldamine. Ka seda tuleb õppida surmani.
aga konkreetselt enda täiskasvanud lastelt olen õppinud sallivust (näiteks viimasel ajal homoteema, mis tundus mulle aastaid ühe kõige kohutavama asjana)
Näen et oled jõudnud samade järeldusteni mis minagi. Et inimlikuse omadused on need mida lapsed õpetavad.
Kuid üks asi on õppida oma lastelt omas peres, või noh üldse lapsega vahetult suheldes. Arvan et hoopis teine asi on suures enamvähem ühevanuste laste kollektiivis. Seal on vist rõhud teise koha peal, kas sellises olukorras on üldse võimalust lapse käest midagi õppida? Olen alati tundnud aukartust laste kasvatajate, õpetajate, ees. Kujutan ette et see on tunduvalt keerulisem kui juhtida täiskasvanute kollektiivi. Töötasud aga on hoopis vastupidi !?!
Oma lastelt olen õppinud et tunduvalt lihtsam on õpetada kui ka ise oled õppimise ja õpetamise suhtes tasakaalus. Arvan aga et näiteks lasteaiakasvatajal läheb põhiline energia juhtimiseks (kaose ärahoidmiseks), ja lihtsalt ei jää võimalust õppimiseks. On nii või?
Vist kõige suurem asi mida oma lastelt olen õppinud on ebatäiuslikuse aktsepteerimine. Olen selle eest neile väga tänulik.
Postita kommentaar