Sassis lõngakera sündroom

Supervisioon - süsteemne nõustamisprotsess, mis on suunatud inimestega töötavale professionaalile.
Rühmasupervisiooni puhul moodustatakse grupp sama eriala või tasandi töötajatest, kus superviisori juhatamisel tehakse tööd

• mõne konkreetse kliendi juhtumiga või töö kontekstis esinevate probleemidega.

Supervisiooni tulemusena taastub töötaja tööalane ressurss ja kasvab töörõõm,
toimub töötaja üldine professionaalne areng.
Luuakse selgust ja leitakse lahendusi ja uusi vaatenurki tõstatatud probleemidele ja keerulistele olukordadele. Saavutatakse eesmärgid või lepitakse kokku viis nende liikumises.
(kokkuvõtvalt: supervisioon.ee)

Olles aastaid tagasi tugiisik puudega laste peredele tehti seda meiega regulaarselt. Oli palju abi. Siis said rahad otsa ja ma isegi ei tea, kas meie vanast meeskonnast keegi veel sellel alal töötab.
Igatahes pean ütlema  - kasu ja toetus olid igapäevatöös määrava tähtsusega.

Nad tegid seda jälle!
Juba jupp aega tagasi sain rõõmsa sõnumi - olen gruppi kaasatud.
Asi oli seda kuut tundi väärt. Kuna konfidentsiaalsuse ja väljarääkimise piir õhuke saan ainult enda väljaütlemisi kirja panna.

• tahtsin näha peale minu ja veel paari inimese, kellega kokkupuuted kas tööalased või varasematel  koolitustel inimesi, kes töötavad puudega lapse tugiisikuna ehk nagu ma väljendasin: kes väikese raha eest seda rasket tööd teevad.
• enamus meist on pensionärid (nii vanadus kui töövõime) või pensionieelikud, sest oleme seotud aastaste käsunduslepingutega.
• valdav enamus meist on suure suu ja südamega, empaatilised ja oma tööd, eelkõige lapsi armastavad naised

Miks valdav? Sest ennast ma päris sinna hulka ei liigitaks. 

???

Sageli olen targutav teoreetik, rohkem analüüsi-, kui tegudeinimene. Sel ajal, kui teised abistavad lapsi tahan mina süüvida probleemisse sügavuti - tahan rohkem teada, et näha suurt pilti. Mitmeid kordi tundsin - andke mulle see enda selge ja lihtsustatud igapäevaelu kava. Selle asemel, et vait olla või emotsioonidesse laskuda kõnelesin mina nagu tegevpoliitik :))) See on muidugi mu sügav ja isiklik arvamus.

Muidugi ma armastan lapsi ja inimesi. Aga praegust lepinguga tööd sooritan ikka nagu "juhtumit". See tähendab - püüan olla äärmiselt kohusetundlik ja professionaalne, võib öelda isegi "poliitiliselt korrektne" . 

Kuna praegu "hoolealune" (ma isegi pole leidnud sobivat väljendit) tean ainult, et see pole vahest koolis kasutatav "sinu oma jälle taob  teisi", on tuulerõugetega tõvevoodis ja  mul piisavalt aega iseendaga tegeleda. 

Kas on õigus mu 26 aastasel pojal, kes teeb sedasama tööd ja väidab, et naised pole konkreetsed oma tegudes ja emotsevad liiga palju. Aga kust siis neid mehi võtta? Meesõpetajaid, sotstöötajaid, huvijuhte, ringide juhendajaid)...

Mina olen kaks andnud (praeguse seisuga). 

Saavutasime tänu minu teemapüstitusele (igaühel oli see võimalus) konkreetse memo, mille superviisor tööandjatele esitab. Ajurünnak oli tulemusterohke, juhendaja tegi väga head tööd. Kõik said sõnu ja mõtteid kaasa öelda.

Kui õhtul kodus kokkuvõtva meili sain valdas mind õnnestumise tunne. Paralleelselt "halva tugiisiku sündroomiga".  Kuigi pool aastat tööd selja taga ja kolm kuud ainult ees ja lapse edasiminek koolis märkimisväärne, pole ma rahul. Endaga. Kas see on edasiviiv, paigalseis või tagasilangus? Loomeprotsessi normaalosa? Tean ainult , et osa sellest on kaasava hariduse kõrvalnähtudest tingitud. 

Aga eks ma pusi edasi. Süllevisatud lõngakera tuleb harutada piiiiiiiikamöööööööda.