Reede, 30. detsember 2016

Vanaema, mul on kodus väga palju isiklikke ämblikke

Kõik sai alguse sellest, et ega kipsiga ikka ei korista küll. Hiljem, ortoos jala ümber, tekkib õpitud abitus ja veel hiljem sulaselge kõrvalehiilimine. Sellepärast need kaks ämblikku vetsuruumis, mida Mariann käib vaatamas. Nüüd olen nendega peaaegu et harjunud.
Tütre rollist oma kodus pääsenud ei vaevu ma end erilise nühkimise-pühkimisega. Põhjusi leiab alati. Kord on lapselapsed külas- no mis ma kogu aeg sebin, lapsed tahavad mängida, kui lapsed läinud, aega küll. A siis tulevad jälle teised. Nii on see kuukene möödunud.

23.detsembril ootas mind linna kirikus poiste laul. Kuna PO 2 koos kaasaga Tenerifel peesitab tegi meeshäält PO 4 üksi. Elamusi suurendas see, et jagasin pinki külg külje kõrval praeguse maavanemaga. ja Hirvoga. Maavanem nautis poiste laulu ja Hirvo oli teel ida poole, vanematekoju. Huvitav, kas kunagi veel saab sellest läänest ja idast  ühtne Virumaa. Oleks aeg. Kui uuest aastast elan viie km. kaugusel Rakverest Rakvere vallas, mille vallamaja asub Sõmerul ei saa ma aru, miks vald peab linna nime kandma. Paljudest asjadest ei saa aru.
Hea, et koorid ei kanna vähemalt nime Lääne Virumaa Poistekoor, Lääne Virumaa Noorte meeste koor, Lääne-Virumaa Meeskoor.

Vaatamata jalatraumale on mu meel rahulik. Päeval. Ööseti võitlen mineviku varjudega. Seni olen võitluses alla jäänud.

Õhtune ämblik pidi õnne tooma. Miks mitte siis neid pidada.

2014

.....
Jõuluilm

Kommentaare ei ole: