Kahju, et Poeg 3 ei luba salvestust näidata
Pean jõudma, pean jõudma enne vana aasta õhtut õigesse aega.
Möödunud neljapäeval sain poeg 3 laulu nautida. Seltsimaja sünnipäeval. Mitte ei harju selle "seltsimaja" sõnaga ära. Mis sest, et ehitatud Põllumeeste seltsi poolt. Mulle on olnud see maja läbi aastate kultuurimaja, nagu nõuka aegsel ikka. Maja, kuhu meile väidetavalt kultuur toodi. Osalesin selles aktiivselt 20 aastat, alguses vaatlejana ema ansambli-ja kooriproovidel. Kooli ajal toimusid kõik esinemised nendel lavalaudadel, teismelisena tegin saalipõrandal oma esimesed tantsud, vaatasin "kinu" ja teatrietendusi. Abikaasaga ja toredate sõprade pundiga käisime igakuistel perekonna õhtutel. Isa saadeti samast saalist 1972 detsembris viimsele teele ja keskooli lõputunnistuse sain samuti seal. Ühesõnaga - päris oma maja. Ah jaa, raamatukogu asus samuti ülemisel korrusel. Seal paikneb nüüd lapselapse muusikakool. Ega ma majas väga haruldane külaline ole, võimalusel astun ikka läbi.
Nii nagu nüüdki. Eriliselt uhke olin poja omaloominguliste lugude üle. Kartsin vahepeal, et kolme lapse kantseldamise ajaks saab kitarre igavesti nurka visatud, aga ei. Kahju ainult, et ei saanud pidu lõpuni nautida. Lapsed ootasid vanaema. See oli üks ütlemata sisukas aja veetmise vorm, mis sisustati 7. 5 ja 3 aastase poolt ikka täiega ära.
Kui hilisõhtul ema juures Marianniga suures voodis und ootasime, ei tahtnud see kuidagi tulla. Lugesime siis ajalehti. Uudist, nagu Mariann ütles. Tundus, et talle see meeldis. Seitsmene loeb vabalt, arusaamisega on veidi raskusi :) Maaleht meeldis kõige rohkem.
Hoian pöidlaid, et ema jummala pärast oma korterist minu juurde tagasi ei kipu. Nii hea on kodukohta külla minna. Aga eks kõik olene ilmast. Külmast ja libedast.
Piltidega olen jõudnud 2013 aasta lõppu.
.....
.....
huvitav, et pildid ilmast peaaegu puuduvad, üldse on pilte väga vähe.
Üks väeega udune Tallinna Raekoja platsi kuusk
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar