Pühapäev, 18. detsember 2016

Jõulutunnet otsimas ehk 10 päeva Marianniga

-Sa oled armas, vanaema!-
Kaks rohekashalli silma piiluvad triibulise teki alt. Tänasest hommikust, õieti eile õhtust algas meie ühisnädal lapselaps Marianniga. Saame ometi vanematest puhkust :D andes neile võimaluse reisiks soojale maale. Sättisime ennast minu juurde laagrisse - oma koduseinad ikka toetavad. Suur vend jäi maja hoidjaks, tal veel koolinädal.

Otsime mänge ja tegevusi. Õhturaamatuks valis preili Pipi Pikksuka lood. On ju Pipi sama eriline tüdruk. Lugeda eriti ei jõudnud, kui juba vajus unehõlma.
Lemmikmänguks on meil "emake loodus". See käib nii: mina olen väga vana puu (roll sobib suurepäraselt, puu püsib kindlalt savannis paigal) ja puu okste all on ruumi kahele tiigrile. Kõrvaltegelasteks on paradiisilinnud (minu salli tutid), kott-toolist vulkaan ja oranzist sallist laava.
Teine mäng on kool. Seal on kindlad reeglid. Lemmiktund kehaline kasvatus pallivisete ja veeretamisega. Kriidid ja tahvel on eesti keele ja mate tundides vajalikud.
Rohkem mänge praegu pole. Aga küll tuleb.

Kahjuks on meil erinev telekamaitse. Transformerid, Käsna Kalle, Simsonid - kordamine on tarkuse ema. Minu jaoks täiesti mõttetud. Nii nagu tema jaoks Miss Marple. Kuigi meil on kaks telekat jagame ikka seda suuremat. Rohkem püsib see küll kinni. Õnneks.

FB-st jälgime ema-isa teekonda. Öösel asuti Riia poole teele, sealt hommikul Londonisse ja veidi aega tagasi uuesti lennukisse. Nüüd siis juba sihtpunktini.

Söögiga on maitse-erinevusi. Makaronid singi ja ketsupiga pole minu menüüs. Aga see on nagu kingitustega: tuleb ikka kinkija maitset arvestada. Ühisosaks on meremari röstsaial. Jätkub, kakelda pole vaja.

Muusikamaitsest leidsime ühise Beethooveni "Ood rõõmule". Tema ümisedes ja mina arvutist klassikatähtede esituses tuge pakkudes.

Kui segadusse sattun meenub Ülokool: inimene kujuneb selliseks, milliseks teda peetakse. Kui last pidada halvaks, siis kujunebki ta selliseks. Kui pidada last arukaks, tubliks ja isiksuseks siis kujunebki temast suurepärane isiksus.

Natuke nalja ka. Ikkagi robootika õpetaja tütar. Vaatame pildilt inimese skeletti. Järsku osutab tüdruk labajalale ise küsides: kas sealt kukkuski sul see jublakas ära :D (diagnoos: hüppeliigese trauma)


Esimese koosjõuluaja meenutused aastast 2009







Ilmast ka. Esimene advent - õues jummala roheline....
jõululaupäev
ja vana aasta õhtu....

Kommentaare ei ole: