Pass ja priius

Tänasel pealesurutud päeval kirjutan üles enda jaoks vajalikku teavet saatest "Ajavaod" (24. märts)

Teil pole passi - kuidas maa teid kannab?
(passikontroll Otto Tiefile, kellelt teel Moskvasse pass varastati)

Pasport - pärast väravat- oli riigidokument, mida hakati kasutama pärast Prantsuse revolutsiooni.
Vene impeeriumis olid passid 19 sajandil kindlalt olemas.

20. sajandi alguses tuli uus passimäärus, mida karmilt kritiseeris Lenin: pass on selline asi, mida ei tohiks olla - see ahistab inimesi. Inimesel peab olema õigus elada seal, kus ta tahab ja minna sinna, kuhu ta tahab.
Bolševike võimule tuleku esimesi samme  oli passiasjanduse likvideerimine.

Stalini režiim võttis selle kõik uuesti kasutusele.
1932.a. võeti vastu passimäärus ja suuremates Nõukogude Liidu linnades hakati passe jagama, et puhastada linnad ebasobivast elemendist.
Töölised, kes midagi tegid, olid korralikud inimesed - kulakud, kes midagi ei teinud, olid ebasobivad ja nad tuli linnadest kuidagi välja saada.

Kui mujal riikides olid passid välisreisideks, siis N.Liidus just siseriikliku liikumise kontrollimiseks.

1941.a. algas Eestis suur passide väljaandmine koos propakandakampaaniatega.
8. jaan. 1941 kehtestati sissekirjutuse kohustus ilma milleta võisid olla ööpäeva.
Sisse tuli ennast kirjutada mistahes uude kohta saabumisel.

Balti riigid olid režiimialad ja Tallinn eritsoon.

1947-st aastast anti ENSV-s passid kõigile, mis oli Nõuk. Liidus suur erand.
Mõnes maakohas saadi passid alles 1982 a.

Esmakordne pass väljastati sünnitunnistuse alusel.
Hiljem viie aasta möödudes
1976 aastast muutusid passid eluaegseks.

PASS kui ELULUGU
Passis oli kirjas kõik võimalik inimese kohta: abiellumised, lahutused, laste sünnid, alimendid, nende mittetasumine, sõjaväekohustus, kriminaalkorras karistatus, veregrupp ja isegi mõningatel juhtudel vererõhk.
Loomulikult elukohtade muutused nn. sisse ja väljakirjutused ning piiritsooni külastamised.
Piirivöönd ehk piiritsoon oli merega piirnev, erilise jälgimise all ala, kuhu oli võimalik sõita piiritsooni loaga. Seda sai taotleda küllakutsel. Näiteks kui olin Karepa pioneerilaagris kasvataja, siis andis Siseasjade osakond ehk miilits mulle selleks ajaks piiritsooni loa. Ilma loata  poleks isegi liinibussi piletit osta saanud, rääkimata passikontrollist tõkkepuu taga.
Piiritsooni kontrollimiseks oli moodustatud eriosakond, sest teatud kontingent nagu riigikorra vastased, ei tohtinud seal elada. Isegi õpilastest moodustati valvegruppe, kes pidid võõrastest ja kahtlastest inimestest organitele teada andma.
Pass oli tööle võtmisel väga suur informatsiooni allikas.

Passi süsteem võimaldas kehtestada totaalse kontrolli, sest kui näiteks elasid süjaväeobjektide läheduses polnud võimalik taotleda välismaale sõidu võimalust et seal elavaid sugulasi külastada.
Välismaale sõitmisel kehtis Instruktsioon 227, kus reisijaid hoiatati välisluure eest, kes kasutab värbamiseks näiteks nõrkust alkoholi, kergete elukommetega naiste, hasartmängude jm. kapitalistlike pahede vastu.
Välismaale sõiduks vormistati välispass ja selleks ajaks võeti ära sisepass.

Passi väljastamine toimus 16 eluaastal ja oli pidi olema pidulik ning ainulaadne toiming Lenini pildi ja lipuga. Passe andsid välja pasportistid, kes kuulusid siseministeeriumi alluvusse ning olid läbinud lojaalsuskontrolli. Passide toorikud, eriline tint, liim ja klambrid olid hästi valvatud.
Ometi esines võltsimisi ja varjamisi.

1992 aastal esines kuni kaks tuhat passi võltsimist, 2012 alla saja.

PASS JA MINA
Oma esimese passi sain 1971 a. mille pidulikkusest külanõukogus ei mäleta mitte midagi. Minu jaoks oli kõige tähtsam pisipisikesel fotol hea välja näha.
Järgmise passi sain koos nime vahetusega 1976.a. Seal oli suur pilt ja sinna pandi kirja kõik mu lapsed.
Ju teda ikka vaja läks - töökoha ja elukoha vahetusel ja reisidel Musta mere äärde lennukipiletite ostmisel. Imelik, et passiga toimetamisel pole ühtegi eredat seika meeles. Ju ma siis olin seaduskuulekas kodanik. Ära ei kaotanud ja pesumasinas ei pesnud. Ainult see, et Võsule  sõidul pidi pass alati kaasas olema. Ning Saaremaale ekskursiooniks töökaaslastega taotleti  eraldi luba.

Arvan, et EV passi saamisel see punakaaneline ikka võeti ära. Vähemalt koduses arhiivis seda pole.
Küll aga on alles esimene EV pass koos mõne templiga Rootsi ja tagasi. Ühesõnaga esimene välisreis.

Praegu on mul 2004.a välja antud pass. Ilma lasteta ja mõningate templitega. kapisahtlis ta seisab, viimati kasutasin 2011 a. kui Inglismaalt koju tahtsin tulla.
Ei tea, millal jälle vaja läheb. Ja kas läheb.
ID kaart mahub paremini rahakoti vahele ja on tugevam ka.

Registrites olen niikuinii kirjas. Kuidas siis muidu valitsejad oma alamate arvu teaksid ja võimu suurust määratleksid. Ikka rahva arvu järgi - no et palju tööjõudu on võimalik kasutada, aga ka palju on võimalik toetada, et tööjõud elus püsiks.

Inimene, kui ressurss ikkagi.