Oi aegu ammuseid!

Nii noored, pange nüüd silmad kinni , vanamutt hakkab oma noorpõlvest lugu pajatama ja moraali lugema. See hoiatus on juhuks, kui lugeja alla 50-ne.

Nagu vanadel, nii läheb minulgi uni varahommikul ära ja igasugu mõtted kipuvad pähe, et kuidas me ikka omal ajal.... ja kuidas siiis rohi roosa (meelega) oli.

Ühesõnaga proovin kirjeldada ühe tavalise noore  elu seitsmekümnendatel ja kui hoog sees, siis ka kaheksakümnendatel - võttes kaasa teisi omavanuseid.

Kuidas see luuletus nüüd oligi: olles lõpetanud kooli, abiellus, lapsed sai...

Enam vähem nii see alevi koolis toimuski. Pärast kaheksandat klassi tuli õpilastel teha valik: tublimad või otsustusvõimetumad jäid edasi keskkooli, mehistunumad suundusid väljavalitud tehnikumikatsetele (populaarsed ehitustehnikum, polütehnikum ja Tihemetsa).
Kes hinnetega ja õpetajatega heas läbisaamises polnud, need läksid kutsekasse (autoremondilukksepad, elektrikud, traktoristid).
Mõned tüdrukud, aga siiski vähemus julges nii noorelt kodust kaugele minna ja ega emad heal meelel lubanud ka. Peamiselt jäädi keskkooli.
Pärast kolme aastat keskkooli proovis enamus  kõrgkoolidesse. Mõned olid aru saanud, et hinded ei võimalda sellest unistada ja nii valiti juuksuri- või kaubanduskool. Poisid, kes kõrgkooli ei saanud võeti sõjaväkke.

Ülikooli sissesaamine oli keeruline. Võitsid need eriti tublid maakad, kes peale kaheksandat klassi olid saanud rajooni ühe ja ainsa kooli matemaatika või keeleklassi. Ja muidugi suurte linnade eriklasside õpilased. Konkurss olenes erialast. Tallinna Pedasse oli kergem saada, a kes see ikka tööõpetuse õpetajaks tahtis. Õnnelikud olid need poisid, kes kutsumusest EPA (põllumajandusakadeemia) valisid.

Mõtlen, et mis oli seitsmekümnendatel unistuste eriala ja töökoht?  Ja ma ei oska öelda. Äkki  puhtatöötegija, nüüdses mõistes valgekrae. Või hoopis konsis (konservatooriumis) näitlejaks õppimine? Poistel autod ja ehitus, tüdrukutel kaubandus, et defitsiidi juurde pääseda. No lüpsja või traktorist mitte, kuigi nende palganumber paremal järjel majandites kolmesaja rublani küündis.

Kas paljud alevikooli lapsed tahtsid suurde linna? Kindlasti mitte, vähemalt polnud see eesmärk omaette, vaid ikka omandatud erialaga seotud.
Sisseastumiseksamid sai teha ühel aastal ainult ühte kooli. Uksetaha jäämine tähendas terve aasta kaotust, sest kaugeõppesse võeti ainult neid, kes töötasid. Olid veel sissesaamist soodustavad nn. ettevalmistuskursused, kus pidi (vist ) aasta tootval tööl käima ja kaugõppe teel sai süvendatult õppida. Hästi enam ei mäleta, aga keegi meie hulgast töötas aasta kanalas ja siis sai uue võimaluse.

Tehnikumis õpiti pärast põhikooli neli aastat, peale keskat (gümnaasium) kaks. Kõrgkoolides valdavalt viis aastat. Heade hinnetega sai stippi, vist 40 rbl. Miinimumpalk oli  60.

Kuna minu põhjendamatult  kõrge enesehinnang eriala valikul jättis mu TRÜ eesti filoloogide ukse taha, siis üliõpilaselust ma vestutada ei saa. Sõbranna valis keemia, tema sai küll sisse. Seal Tornis ehk Narva tn. uues ühikas sai külas käidud. Ja ülikooli klubis peol.

Küll saan väikese pildikese maalida Viljandi Kultuurikooli vanast ja jubedast ühikast: pikk, madal puumaja, naridega toad, kaheksa tüdrukud toas, ahjud, mida kordamööda kütsime, pika koridori lõpus mingisugune köögi moodi moodustis, kus värvitud ja vakstusisuga kapid, kuhu saiapätsigi ei saanud seisma jätta, sest hiired ja rotid olid seal igapäevaüürnikud. Teise koridori lõpus vetsud ja roostes duššid, kabiiniuksed ei käinud lukku...Puhkeruumis üks telekas ja oligi kõik.
Ma ei tulnud toime. Kuigi olin lapsena pioneerilaagrites ühiselu harjutanud ja õpilasmalevates olnud, ei tulnud ma nii tiheda kooseluga toime. Ja üürika jaoks emalt raha küsida tundus pea võimatu - isa surnud, väikevend ja vanaema kodus.

Arvate, et minusugusel heal õpilasel oli kerge koolist minema saada. Oi ei! Direktor ei uskunud, et "kolhoosielu", sest mis see kaheksa tüdrukut ühes toas siis muud oli,  mulle nii vastukarva, et sellepärast kohe paberid välja ja kõik! Väljavaade raamatukoguhoidjaks saada prooviti isegi asendada võimalusega kultuuritöötajate gruppi imbuda, kuhu millegipärast kõik nii kangesti minna tahtsid. Noh, et äkki mõni näitleja märkab või nii.
Mina tahtsin oma koju, oma patja, väikevenda ja vanaema.

Siis algasid kaugõppe võimaluste otsingud. Te ei kujuta ette, et saada võimalus kaugõppesse üle minna ja kool kenasti lõpetada oli vaja töökohta. Aga mitte lihtsat, vaid just nimelt seda raamatukogu oma. Ja minu aleviplikanaiivsus sai ikka kõva paugu kui tutvusin mulle pakutud töö ja elukohaga. Väike kõrvaline tee, rajoonikeskuseni 25 km. põld ja keset seda mansardkorrusega puumaja. Bussipeatus paari kilomeetri kaugusel. Oli talv ja puutrepp majas jäätunud. Sellest pole midagi, kuuris on puud ja tuba elamiseks samas seina taga. Kaev õues ja kemmerg ka. Aga minul oli juba viie aastaselt veeklosett ja vann. Kas ma siis nüüd 19 aastaselt pidin ürgaega tagasi ronima. No nii ma umbes mõtlesin, arvan nüüd. Ja kes siia raamatukokku üldse tulevad? Kooli pole, poodi pole,  vaene sovhoos ja ääremaa (seda sõna ma muidugi ei teadnud) Kellele ma siis neid oma peas kujutletavaid luuleõhtuid teen ja laule laulan?
Ja veel üksinda öösel - äkki tuleb mõni purjus traktorist kollitama. Ei, ei ja veelkord ei!

Kodus selgus, et kui ühe ukse kinni paned, siis teine juba lahti. Alevi lasteaia juhataja juba ootas ja mitmeks aastaks terendas "oh sa tuled ju lastega nii hästi toime ja lähed kindlasti edasi õppima! " võimalus. Ja kodu, kus vanaema, väikevend ja ema - WC ja dušš ning maja keldris saun. Maja taga lehtla, suur kask ja vahtrapuud. Minu armas alev, kus olin kasvanud, koolis käinud. Minu tuttav raamatupood ja rahvamaja. Ja oma raha. Kaheksakümmend rubla ning tasuta elekter ja osa küttest. Sellise boonusega meelitati õpetajaid maale.

Miks ma nii detailselt seda  40 aasta tagust veeretan. Sellepärast, et leida paralleele või hoopiski suuri erinevusi praegusaja kooli lõpetajatega ja olukorraga riigis. Aeg polnud ju niii ammmune. Küsisin abikaasa käest.

Esimene, mis ta ütles, et 1973 hakkasid kaubandusse ilmuma esimesed värvitelerid (sellest ei teadnud mina sel ajal midagi)
magnetofonide sortiment suurenes ja noored hakkasid neid kodudesse ostma (alates sajast malevas teenitud rublast)
maapoiss mootorratas Jawaga oli nõutud poiss
üha enam ilmus teedele mosude ja sapikate kõrval Ziguleid
majandikeskustesse ja KEK-idesse hakati ehitama kõikide mugavustega st. keskküttega kortereid, ridaelamuid ja ühepereelamuid.
kaks-kolm last peres oli tavaline
korterid  muutusid sisustuselt selle aja moe kohaselt (suured sektsioonkapid, diivanvoodid, lahtikäivad tugitoolvoodid, külmutuskapid
läks moodi suvilakooperatiivide moodustamine ja mere äärde suvilate ehitamine
tööealised inimesed kolisid küladest alevitesse mugavustega elamistesse ja maale jäid ainult vanad inimesed.
 alevinoored vaatasid maakatele natuke ülevalt alla
meie seltskonnas viina ei joodud, õllejoojad olid traktoristid. Jõime kuiva veini või Vana Tallinnat, mingid liköörid olid ka: ploomi ja kirsi.
populaarsed olid tantsupeod, kus mängis kitarrristide ansambel.
vaheaegadel rüübati nurga taga ja tehti tingimata suitsu. Suitsetamine oli suur olemise tunnus.
elukohtade järgi moodustusid poistekambad, kes omavahel tihti pidudel kaklesid.
seksist ei räägitud

linnades oli kõik muidugi teistmoodi


jätkub...