Reede, 19. august 2011

Ma tuhat korda tänan sind...


Kui ma teile kirjutan, et päike paistab, siis on see ainult mulle tähenduslik uudis ja teile, kallid lugejad jääb reaktsioon: kas noogutate, st. võtate teadmiseks, et ahaa Emmeliinal Inglismaal päike paistab; mõtlete - aaa, ju neil siis pole ammu päike paistnud või kehitate õlgu - a mis mul sest ja mida ma selle teadmisega peale hakkan. Veel võib minu väite panna tugeva kahtluse alla - kui ta just ilmake.ee järgi vaadata ei viitsi.
Nii nende blogilugudega kord on. Blogi kannatab kõike. Ka lausvalet, fantaseerimist, mineviku ilustamist, oleviku huvitavamaks tegemist. Me ju ei tea. Kui just lähikonna sõprade ringi ei kuulu.

Igal meist on oma ilu kiri ja kui see elu kirjale juurde annab - on huvitav lugeda. Mina, kes ma siin blogirindel mässan 2007 a. emadepäevast peale olen nii mõndagi lugenud. Ja kirjutanud ka.
Mille pärast, kelle pärast? Ma ei saa väita, nagu paljud, et kirjutan iseendale. Siis mu ajaveeb poleks ju avalik. Kuidas saab iseendale kirjutada nii, et teised loevad?

Kui ma kirjutama hakkasin, siis alguses mängisin mängu, et olen nagu oma arvamusega esinev anonüümne ajakirjanik. Et võtan konkreetse probleemi ja lahkan seda, ja ütlen välja oma arvamuse.
Varsti muutus see mäng igavaks ja arutluste asemel hakkasid pisitasa tulema enda elu kirjeldused. Vargsi ja ikka hiilides, et äkki keegi tuttav tunneb ära ja mõtleb, et mis kirjanikku ta siin mängib ja mis ta üldse aega kulutab - kaevaku parem aiamaad või tehku midagi kasulikku.
No ei kuula sõna, ikka jätkab. Siis tulid esimesed kommentaarid ja esimesed blogitutvused.
Ning kolimine aasta pärast.
Sellest kõigest olen ma kindlasti kirjutanud ja see polnudki selle jutu eesmärk.

Kuna palusin arvutiabipäkapikul (tegelinskit ja osalist tehes) vasakusse nurka paiguta sellise kavala vidina, mida nüüd piilun, siis saan ka ausalt üles tunnistada: mulle meeldib kirjutada ja kirjutan ma eelkõige lugejatele. Just teile. Ja mul on väga hea meel, et see number nii suur on. Ausalt.

6 kommentaari:

neiud ärevil ütles ...

Siis on ju tasakaal. Mulle nimelt meeldib lugeda. Lisaks pean mainima, et siin on, mida lugeda.
Meil paistab ka päike. Eile õhtul oli üle taeva veel vikerkaar.Natuke sadas vihma ka, aga ma olin ikka enne jõudnud aia korralikult üle kasta.:D.

tegelinski ütles ...

ehhh.. tore number ju :) eriti tore oli, et mul võttis tükk aega lugeda, enne kui pihta sain. Rabalõhnadest pea veel ähmane :P
Kui sellest numbrist rääkida, siis üks nädal oli mul 2000+... see oli siis, kui õe tehtud puu-otsas-rebase pildid blogisse panin ja sõbrants Facebook`is lingi üles riputas. See rebane korjab praegugi iga nädal oma kümme klikki juurde, ju neid linke sai tookord mujalegi.
...
siinseid blogisid hakkasin lugema 2-3 aastat tagasi ja mõnikord on mõte, et peaks alustama algusest peale, et muidu olen nagu millestki ilma jäänud. Aga Emmeliina blogi leidsin hiljuti Delfi(?) blogina ka üles, natuke lugesin, aga siis tuli muud vahele ja sinna see jäi. Järgmise korrani :)

osaline ütles ...

Mulle meeldib kodust lahkumata külas käia. Näe, mõnikord pääseb välismaalegi :)

Emmeliina ütles ...

Ärevil neiu, tegelinski ja osaline -mis trikiga, te kolm, selle minu blogi numbri nii suureks saite?
:D

igatahes teie kolm kommi põske pistetud. Aitäh!

Segasumma Saara ütles ...

No eks teisedki oma hiirekesega seda sinu blogi linki vajutavad. :)

Hiljuti mainin, et vajutasin ise ka päris mitu tundi (No oli vaja üle vaadata, mis juurde kirjutet on.) Mainin ka, juhul kui see sulle meili peale ennast ise ei ilmuta, et kirjutasin natuke ise ka sulle sinna Sudeley lossis käimise kirjatüki alla. (Tõsi, see kuu aega tagasi sul juba üllitatud, aga no ma alles nüüd sain mahti pikemaks blogitiiruks.)

Emmeliina ütles ...

Trulla, kadund laps ka siin!
olen sageli mõelnud, et just sina oma keeleoskusega kuluksid mul pisikeseks targaks meheks taskus.
ja nüüd tuletasid ennast ise meelde.