Kolmapäev, 10. august 2011

Klooster - suletud paik

Kuna olen juba paar kuud lubanud kloostrisse minna, siis möödunud laupäeval sai see teoks.
Kevadel, napilt tunniks järjekordsesse linna sattudes, jäi silma eemal mäel kõrguv hoonete kompleks.
Arvut andis teada, et tegemist Evesham Abbeyga, õieti piskuga, mis sellest järgi on jäänud.

Evesham ise on umbes 22000 elanikuga linn Avoni jõe ääres Worcesteri krahvkonnas.

Kuna alustasime väga hästi kujundatud mänguväljakutelt, siis linna kui niisugust, esialgu ei näinud. Kohe mänguväljakute juurest viisid sillakesed ja teed üles kloostrimäele.
Ilm oli ilus ja pilt kaunis. Lilleline.


Evesham Abbey - Benediktiinlaste klooster asutati 8 sajandil.
Ta oli suuruselt ja rikkuselt kolmas klooster Inglismaal, vähemalt 1280 aastal
Klooster likvideeriti Henry VIII ajal, lammutati ja tassiti - jagati kivideks laiali 1540, jättes alles üksnes kellatorni (nii ma sain tõlkest aru, sest torn oli uusim ehitus)

Kloostrite lammutamisest ja kinkimisest saadud raha kasutas kuningas järjekordseste sõdade majandamiseks Prantsusmaa ja šotimaa vastu.


Rahvast liikus palju ja kellatorni alla kogunes pulmalisi. Pilte oli raske teha. Sellele vaatamata leidsin kloostri õuest veel ühe pisikese aia. Kahjuks ei taibanud silti pildistada ja nii jääbki selle aia saatus saladuste varju. Äkki kitsedele?

Õuealal oli kaks kirikut. Kuna olen juba nii mõndagi näinud, siis kaunid ja suured pühakojad mind enam ei üllata.
Kui, siis mõningad detailid, nagu näiteks see:
Ratastega bier (?) võib olla ilmselt puusärk või surnuvanker

Ala ümbritses müür, mille taga äärmiselt unustusse jäetud juurviljaaiake.

Igaks juhuks pildistasin ajalugu ka.
Kloostrite laialisaatmine ja likvideerimine oli rahva seas ebapopulaarne, sest kloostrid olid majanduslikult väga hästi toimivad üksused. Nad olid nii usulise misjoni ja kultuuritegevuse keskused, kus tegeleti ka kirjatööga.




Peenikesi poisse kulub kohe mitu, et ümber kloostrimäel kasvava puu ringmängu mängida

Tegelikult see kokku mingit erilist muljet ei jätnud ja ajastu hõngu polnud ka tunda.

Teisel pool kloostriala algas linna kaubatänav. Sinna ma siirdusingi. Nagu ikka i punkti otsima. Aga sellest kasvas välja hoopis teine lugu.

Alles elupaigas pilte laadides ja näoraamatust Elena FB-s kirjutatud kommentaari üle mõtiskledes, said mõtted teise suuna.
Tekkisid pisikeste kirjandite ehk moodsalt öeldes esseede teemad:
Klooster kui kinnine süsteem...
Igas ühes meis on klooster...
Igaüks meist võib elada kloostris...

Valikuliselt korjasin Wikipeediast tarkusi:
Klooster - ladina keeles glaustrum - suletud paik, kus inimesed elavad rütmilises elutsüklis, harrastades majanduslikult kõige efektiivsemat mõtteviisi.
Ühte usku tunnistavate inimeste vabatahtlik ühiseluline ühendus.
Ajalooliselt olid kloostrid nagu vanadekodud, kuhu mindi, kui lapsed olid suureks kasvatatud.
Kristlaste tagakiusamise aegadel said üksindusse pagenud meestest eremiidid ehk mungad ja kui nende arv suurenes, siis tekkisid ühiskogukonnad - kloostrid koos ühiselureeglitega.
Ajapikku kujunesid kloostrid haridus ja kultuurielu keskusteks.
Erinevad ordud - erinevad kloostrid: benediktlased, karmeliidid, kaputsiinid, birgitlased, augustiinlased, dominiiklased, frantsisklased, tsistertslased...

Nii et ainet on, sest sõnadest "klooster" ja sellega seonduvatest "mine kloostrisse", "kloostrikord" "kloostrikooli kasvandik" jm. on suisa käibeväljendid saanud.

Et küll küllale liiga ei tee, siis sattus raamatukastist öölauale Kaari Utrio "Vendela", romantiline jutustus 14 sajandi naiste elust Soomemaal.

Palju me üldse argipäevas mõtleme ajaloo ja mineviku üle? Kui, siis on meie jaoks minevik kõige rohkem paarisaja aasta tagune. Aga kõik see, mis oli varem, saab olla ainult kobedate kujutlustega pikitu, filmidest ja raamatutest kokku kogutu.

Mis saab kui perekonna mudel, mis üha enam hägustuma hakkab, lõpuks laguneb? Kui samasoolised tulevad uute ilmakodanike kasvatamise sooviga üha ligemale? Kas ees ootab matriarhaat, kus tugevad naised oma emavaistule tuginedes teavad, mis neile parim?
Kas Lilleoru sugustest kogukondadest kasvavad tagasi möödunud aegade kloostrid?

Muidugi minu silmad seda ei näe, aga kui mehe vend 35 aastat tagasi peale meie pulmi filosofeeris seaduslikult kinnitatud perekonna mudeli hääbumise üle lähitulevikus, siis tundus see nii uskumatu, kuid nüüd tõeks on läinud. Abielu kui leping, ei oma paberil pea mingit tähtsust. On igand, nagu öeldakse. Kärgpered ongi nagu kogukond, kes üksmeeles sinu, minu ja meie lapsi kasvatavad.
Ja vanadekodusid ei nimetata enam vaestemajadeks vaid peenelt eakate kodudeks
Oo tempora, oo mores!


Vaat mida teeb üks kloostriteemaline mõtelus. Lennutab!

8 kommentaari:

sille ütles ...

Huvitavalt kirjutad. Ma ei oska kunagi kommenteerida, aga mulle meeldib Su kirjutisi lugeda. Loen kui raamatut. :)

Eve Piibeleht ütles ...

Meile võib aegade ja kommete muutumine mitte meeldida, kuid nad muutuvad sellegipoolest...

Emmeliina ütles ...

Sille - tore kui meeldis, minu jaoks on see teise maailma elu ikka põnevust täis.

thela -just ja kohanemine oludega aitab elurägastikus orienteeruda

neiud ärevil ütles ...

Peale tänast minu majapidamist julmalt laastavat äikest tahaks ise ka kloostrisse suletud paika minna.Inimene on nii kaitsetu looduse vägitükkide vastu.
Pildid on nii aukartust äratavad ja kuna igaüks võiks seal elada, siis ilmselt tulen üüriliseks.Pealegi tegid asja põnevaks.

Emmeliina ütles ...

neiu ärevil - nii et siis vanaduspõlves kloostrisse :P

neiud ärevil ütles ...

Miks ka mitte.Lähen uurin selle aediku saladuse välja.Vana olen ma ju niikuinii, kuigi ei taha seda hästi tunnistada.:D

tegelinski ütles ...

Hea lugemine! Selle tagajärjel tõin endale riiulist - vist kõige suurem ja luksuslikum raamat mu isiklikus kogus - kolm aastat tagasi kingiks saadud "Euroopa lossid ja linnused". Lähen loen natuke seda ka.
Aga ise ma vist elaksin pigem kloostris kui lossis ...

Emmeliina ütles ...

Aitäh, tegelinski, kui ikka lugemist leidsid, aga seda losside raamatut tasuks tõesti uurida.
Mul see "Briti saarte ajalugu" ilma piltideta. iiigav :P
Kuningaid ka sadade kaupa. Pole ime, et britid oma ajalugu ei teadvat.