Teisipäev, 31. mai 2011

Punase draakoni mõjust minu närvikavale I


Laupäeva hommik. Teel.

Kui senimaani olin näinud brittide maad marsruudil Luton - Cloucesterchire, siis möödunud kolm päeva viisid mind hoopistükkis punase draakoni maale ehk Walesi.

Reisi alustasime laupäeva hommikul kella kümne paiku. Esialgu viis tavaline kaherealine tee meid läbi oma maakonna. Aasadel pikutasid lehmad ja einestasid lambad. Tee äärde jäi mõnigi kaunis cotswoldi kivist maja või farm. Ilm oli vihmane, nagu ikka. Peale x miile pöörasime suurele, kolmerealisele teele. Kuna kohalikel seisis ees kolm püha (nädala lõpp ja niinimetatud pangapüha), siis oli tee transpordiga koormatud. Liikus nii järelkärudega igasugu marki ja värvi sõidukeid, küll automajasid, sekka mõni mootorrattur. Kõige enam oli "carrisid", millel pakiraam katusel ja kust triiki täistuubitud krõpsupakkide ja kuklite vahelt vaatasid välja ootusärevad laste näod.

Meie auto oli neljale piisavalt suur. Sellele vaatamata istusin veekeetja põlvede vahel jaa nii edasi. Õnneks isiklikult asjade pakkimist pealt ei näinud. Katusele sai tutikas telk ja lapse rännuvoodi. Minul oli lubatud kaasa võtta isiklikuks kasutamiseks padi ja üks kott. Ma võtsin padja ja kaks kotti, mistõttu olin sunnitud selle ühe ja üleliigse samuti enda istumisruumile paigutama. Muidu oli väga mugav. Tibutas loomulikult. Autoakna taga.



Mulle öeldi, et oleme saabunud Severni jõe äärde. Jõgi algab Walesi mägedest 600 m kõrguselt ja suubub Bristoli lahte Keldi meres. Olevat kõige pikema jõgi. Et jõuda tõotatud maale, tuli ületada 5128 meetri pikkune sild nimega Second Sever Grossing.
Kuna ilm oli nagu oli, siis tundus , et hõljume mingi mülkasoo kohal hallis värvis. Aga pildil läbi akna pole vigagi.


Britt, šoti juurtega, oli juhtivas olekus. Vaikiv ja tähelepanelik. Poolbritt oli vahepeal magavas olekus. Sellest ülejäänud aja vägagi rääkivas ja tegusas olekus, niipalju kui rihmad
võimaldasid. Isehakanud britinna oli ilma jälgivas ja veidi murelikus olekus. Ometi jagas teavet. Uudishimulik eestlanna püüdis teha kõike: lõbustada bisipoolbritti, hoida veekeetjat püstises olekus ja jälgida autoakna vaateid.

Teeäärsed sildid muutusid peale silda kakskeelseks. Kõmri keel ...
Loodusvaated olid endiselt kaunid. Erinevus seisnes peamiselt selles, et kui Inglismaal sõid lehmad ja lambad rohtu maal, siis Walesis mäel. Kuidas nad sinna said ja seal püsisid jääb mõistatuseks.
Majade värvus muutus valgeks ja katused punaseks. Aga ega selle suure tee ääres kogu aeg näha polnud. Valitsesid ainult hekid. Olime ju suurte sadamate piirkonnas.

Veel üks meeldejääv seik tuli läbida. Kolmteist rida autosid suundus sillani (mille nime veel ei tea). Sild oli kellegi oma ja seda sai läbida ainult maksu eest. Kasvu järgi. Väiksemat kasvu auto pidi välja käima 7.60. Täpse raha. Suuremat kasvu autod muidugi rohkem. See oli põnev, kui erinevatesse ridadesse reastunud masinate juhid putkameestele raha ulatasid.

Tee ääres polnud enam mitte ainult lambad ja hobused mäe peal ja nõlvadel, vaid seal püsisid ka majad.

Olime jõudnud peaaegu sihtpunkti. Walesi suuruselt teise linna nimega Swansea. Kuna aeg oli lõunas, valitses tippautode tund.
Linn oli nagu sadamalinn ikka. Majad tihedalt kõrvuti suure sõidutee ääres, peamiselt kivist, valget värvi suurte piklike akendega ja klaasverandadega. Kuuerealine liiklus oli tihti ummikus. Kokku kulus linna läbimiseks tunnike. Piilusin, mis rahval seljas: mõnel kootud müts, mõnel Tsärk. ilmake.ee lubas siia kanti 13 soojakraadi, vihmaga ja tuulega.

Alati, kui peaagu õnnestus teha huvitav pilt, siis ilmus kõrvale auto ja rikkus kõik ära.

Jäi veel üles leida rännaku lõpp-punkt kämping koos kümnete kilomeetrite pikkuse liivarannaga.
Kokku oli sõidetud miski 150 miili. Vist. Neli tundi. See on kindel, sest jälgisin kella.

järgneb...

2 kommentaari:

Bianka ütles ...

öeldakse küll, et pole halba ilma, on vaid vale riietus... Aga ma pole seda siiski kunagi päriselt uskunud. Ilma ilmata on keeruline telkida ja seda nautida. Ega pisike poolinglane haigeks ei jäänud?

Emmeliina ütles ...

mina ka ei usu. kui nõuka ajal ehitajate päevad toimusid, siis me ikka keerasime selle lause nii, et pole halba ilma on ainult vähe jooki ja vale seltskond.

kõik jummala terved ja karastatud.