Neljapäev, 19. mai 2011

Eesaiad ja tagaaiad

Olen nüüd 20 päeva paigal olnud ja endale selgeks teinud, et ei majad, paigad ja vaated ei kao ühe ööga, et see pole uni, vaid tõsi. Et muutub ainult loodus ja kastanite õitsemise ajast on saanud rooside ja pojengide aeg. Ja nii on minulgi esimestest pildiklõpsudest saanud teadlik kirjelduskokkuvõte. Aga kuna päev siingi 24 tunni pikkune, siis jätkub seda nähtavasti mitmeks mitmeks jutuks.

Olen seda külakest kiiresti armastama hakanud, aga eks iga uus ole algul armas.

Clapton -on -the -Hill on väike paigake Londonist umbes 80 miili. Nagu nimigi ütleb asub ta mäe otsas. Paikkonda kutsutakse Cotswold ja kõik selle piirkonna majad on cotswoldi kivist. Uuena on kivi meekollane, hiljem muidugi tuhmub. Meie, eestlaste mõistes pole see küla nagu päris küla, vaid majade ja aedade kogum. Seda on päris raske seletada kui käinud ja näinud pole. Majad nagu kasvaksid üksteise seest ja mingil, madalamal moel tuletavad meelde tükikest Tallinna vanalinna.


Külast lähevad läbi mõne meetri laiused asfaltteed, mis lõpevad kas kellegi hoovis, farmis või viivad põldude vahele ja ahenevad jalgradadeks. Sõita on võimalik mööda sama kitsast teed kahele poole - kas suuremasse külla Bourtonisse või teisele poole Cherborni, mõlemani umbes kaks ja pool miili. Ja sealt muidugi edasi kas Oxfordi või sisemaale Birminghami poole.

Räägitakse, et kõik need külad ja teed on kunagi roomlaste rajatud.

Meie külakeses on saadud info alusel 43 maja. Isiklikult olen tuvastanud märksa vähem, aga et majaosasid ka nimepidi kutsutakse, siis võib see õige olla. Küla keskel on väike kirik koos kirikuaiaga. Sellest kirjutan hiljem pikemalt.

Kõige suurem ja uhkem hoone on Clapton Manor, millel isegi koduleht. Mina pole seal rahvast kohanud, ainult aednikku, koristajatädi ja kaubaautot ja kahte suurt musta koera. Aga salaliku mulje jätab küll, mine tea, mis seal paksude müüride taga toimub. Ja tagaaias ka. Kuna olen loomult piiluja, siis ühest aknast paistab rodu pudeleid. Kui kujutlusvõimele tiivad anda, siis istub seal kindlasti vestiga vanahärra, kes kirjutab memuaare ja peale kella viit teeb mõne dringi.



Pudelitega palistet aknal on kardinad ees ja täna öösel kell kolm töötas signalisatsioon täie häälega. No mis ma ütlesin.

Mõned majad on siin kavalad. Näiteks meie vastas asuv hoone meenutab tee poolt pikka loomalauta, kui mõned väiksed aknad välja arvata. Aga kui läheneda teiselt poolt, siis näed kena vintskappakendega hoonet, kus mitu sissepääsu ja kaunilt kujundatud aed.



ühelt poolt...


..ja teiselt poolt





Kord jalutades avastasin ühe sildiga elumaja. Nii et mitte ainult meil ei hääbu elu maal, vaid igas paikkonnas.



Kuna minu pererahvas elab siin alles teist aastat ei ole nad põliselanikega sõbrustanud. Elanikkonnaks on siin vaatlemise põhjal vanad inimesed, kes elavad vanemates, huvitavates majades, millel põnevad salaaiad. Kindlasti on neil sõbraks koer või kaks.
Teine kontingent on keskealised, vähemalt kahe autoga paarid, kes lähevad hommikul kuhugi tööle. Lapsi ja noori olen kohanud harva.

Osa maju on ootel. Need on ilmselt linnarahva maakodud ja mõnd neist, nagu meie naabritel - üüritakse ka lühemaks ajaks välja, kui ise kasutada ei saa.






Esimene tee, millest rääkima hakkan viib mõisa ja kiriku juurest meie maja eest mööda.
Maju on selle tänava ääres kümmekond. Kõige viimane pakub kodust majutust.




See tee on mulle kõige tuttavam, sest kõik need päevad viivad suured ja väiksed jalad meid kanadele saia söötma. Pool maad tuleb küll inimjõul veereva transpordi abi kasutada, kuid mis sellest. Tee viib rõõmsalt mäest alla ja küla lõppu. edasi algavad koplid ja aasad. Ja kiviklibune põllutee, mida mööda vähemalt kord päevas seljakottidega matkajaid astub. Kiriku ja mõisani välja, piiludes ja pildistades teeäärseid, omapäraseid maju. Ega siis linnainimene sellist külaidülli, kus kuked kirevad, lambad määgivad ja hobune hirnub, iga päev ei näe.


Erilise ees- ja tagaaiaga maja. Eks veenduge ise.






Nii on kogu tänava äär vastuoluline. Uhke, kaasaegse ja kaunilt kujundatud sissesõiduteega villa vastas lokkab tühermaa, on säilinud mingid vanad müürid.




Ja nõges pole siin umbrohi, vaid elab oma elu kõrvuti teiste taimedega. Üldse lastakse siin taimedel rohkem vohada ja pole sellist kitkumispaanikat nagu meil.



Sellest allapoole laskuvatel rohumaadel on vilksmisi näha ja kuulda lambaid. Keset küla elab vähemalt üks hobune. Just selle maja tagaaias, aga täna on ta peidus.



Aga kui teist teed pidi välja jalutada võid kokku juhtuda eriliselt kauni loomaga.


Minu elamine asub otse tänava ääres, välisukseni natuke rohkem kui paar meetrit. Ometi on sinna, väärika kiviaia varju, pandud pingike. Maja taga on suur, 50x50 siseaed, kuhu viib värav. Värava ette mahuvad kenasti kaks autot. Väravat ei lukustata kunagi, ainult tuule ja pisipõnni pärast hoitakse riivi seestpolt ees.

Tagaaed on võõraste silmade eest varjatud peresisene tsoon. Piiratud müüriga ja kõrge hekiga. Umbes nagu meil alevites ja linnades on sellel murulapil väike kasvuhoone, kuur, pesu kuivatamise koht, lapse mänguala, mõned põõsad, maasikapeenar ja istumise koht.


Pingike maja ees, elutoa akna all.

Autode koht
Rinnuni kivimüür külatänava ääres

Maja on mitusada aastat vana ja oli algselt ühekordne. Nüüdseks jagavad seda kolm peret, kellel eraldi sissekäigud, eraldi maja nimed ja eraldi tagaaiad, kõrge hekiga piiratud.

Elamine paikneb kolmel korrusel ja köögist saab otse tagaaeda. Elutoas on säilinud vana kivisein ja küttekolde koht. Paksud iidsed müürid hoiavad elamise niiske ja külma sellepärast ollakse suvel palju õues. Aknad on pisikesed ja toad madalad. Vähemalt teise korruse toa põrand on kaldu, mis kaldu. Nii, et vahest tundub, et viibin laevakajutis.

Ah jaa, maja nimi on Dun Romin, mis pidi vanas šoti keeles tähendama viimast pelgupaika. Nii et mõtlemise koht.

Kindlasti on mul ka edaspidi palju palju rääkida ja pildistada. Minul juba igav ei hakka. Siin saaks igast majast omaette pildiloo.

Aga pildistamine pole siin kerge. Küll pole aeg sobiv, küll on päike valel pool ja ega ikka pole küll nii, et muudkui marsid mööda sissesõiduteed sisse ja pildistad. Private ju!

Sellepärast sai pealkirigi selline.

11 kommentaari:

helle ütles ...

Kas Sa hoiad "pärismaalaste" last? Nii hirmsasti tahaks teada, kuidas Sa sinna sattusid? Uudishimu, noh.

Aga kui sa jutustasid nende majade omapärast, siis mul kohe meenus onupoja Tiidu (kellega sulgi oli väike kohtumine Aluveres) elamine. Just samamoodi - kogu elu on justkui peidus, väike aed, mis varjatud uudishimulike pilkude eest.
Kui me hakkasime kodust ära sõitma, siis tegime näo, nagu jalutaksime aias, auto oli varjus.

Väike aiake, kuhu sai otse köögist, oli igas oma majas, ka Londonis.

Emmeliina ütles ...

pärismaalase kõlab nagu oleksin indiaani hõimudel külas:DDD

Tiit elab ilmselt Londonis.

Meie inimesed saaksid ka enda majakesi mugavamaks teha, aga läbimõtlematust on palju.
Olen näinud alevites kauneid maju, kus veranda aknad vanade kardinate kaetud ja veranda vana koli kogumise paik.

helle ütles ...

Tiit elab Gloucesteris, tema vend Cambridge`is, pojad kes kus. Viimati elas üks nendest Londonis. Aga ma märkasin, et väike tagaaed, kus oli täielik privaatsus, oli kõigil.Isegi, kui seal lillepeenraid ei olnud. Minu arvates armastavad inglased veel rohkem omaetteolekut kui eestlased.

Emmeliina ütles ...

Olen minagi Cloucesteri maakonnas, aga maakonnalinna pole veel saanud.

Nii et tegelikult oled sina selle piirkonna mingil moel läbi sõitnud.

Ma veel ei oska inimestest kirjutada, läheb ilmselt aega.

helle ütles ...

Kui linnaga oled tutvunud, siis räägime sellest. Mulle meeldis see väga. Käisime Epuga kahekesi ka kolamas. Seal on katedraal, kus filmiti Harry Potterit.
Vana linn, kuidagi oli seotud laevadega?

neiud ärevil ütles ...

Omapärased aiad. Pole seda traditsioonilist puidust aeda. Hall paekivi.

Emmeliina ütles ...

neiud, puitu on siin üldse vähe ja selles piirkonnas pole veel ühtegi puumaja näinud.

Aga eks ma vaatan aga ringi ja avastan. Ja jagan.

Helve ütles ...

küll see maailm on väike! igale ruutmeetrile mahub pärismaalastele lisaks veel ka paar eestlast ära!

kiviaiad mulle väg meeldivad.
tänud ilusa kirjelduse eest!

Emmeliina ütles ...

Helve - huumor pole sind maha jätnud.Tänu sulle, et loed ja sellest teada annad.

Kiviaiad ja piirdehekid on jah paikkonna märksõna.

jahutaja ütles ...

Noh püsilugejaid tuleb ehk juurde :-) Huvitavalt kirjutad, pilte pole nii palju vajagi. Tervitan ja soovin kirjutamiseks jaksu, kirjatööde hulk on sul päris muljetavaldav

poegadele tervisi kah :-)

Emmeliina ütles ...

aitüma, jahutaja, tervituste ja kiituse eest. Ajasid mu kohe mõistatusse (Rasmuse väljend)