Pühapäev, 8. mai 2011

Inglise külaelu kõrvaltvaatajale



Niisiis,

nädal on möödas minu suurest elumuutusest, mis kandis mind halli värvi eesti kevadest kastaniõites rohelisse inglise külakesse.

Öeldakse, et inimene on niikaua noor, kui on väljakutseteks valmis. Praegu ma seda ei kinnita, kuid ei lükka ka ümber. Ainult üks, mida kindlalt tean on see, et siin ma olen. Kes ikka veel ei usu, sellele olgu silmaga vaadata.

Minu Inglismaa oli unistustes just täpselt see, kus ma praegu viibin. Selle kujundasid eelkõige Agatha Christie kriminullid, mis raamaturiiulil tähtsal kohal. Hiljem aitasid filmid mõttepilte täiendada ja lihvida.

Selle nädalaga olen saanud käia mitmes, kohalike mõistes külas, mis meie mastaabis alevi mõõdu välja annavad. Olen näinud, millised on kohalikud kirikud ja kirikuaiad, millised on majad kanali ääres. Olen jälginud ja järginud kohaliku küla kombeid tervitada iga vastutulijat ja autojuhti naeratuse ja käeviipega ja saanud kõike seda ohtralt vastu. Olen olnud meelitatud tähelepanust, millega suhtutakse lapsevankri lükkajasse. Isegi noored motikamehed vaigistavad oma sõiduriista madalamale käigule, rääkimata autojuhtidest, kes põldudevahelisel ülikitsal teel sõidu jalakäiakiiruseks kohendavad. Alguses mind need kitsad asfaldirajad pelutasid. Ei kujutanud ette kuidas kaks vastutulevat autot üksteisest mööduvad. Ikka nii, et teine jätab auto võimalikult tee äärde. Viisakalt ja nägusid tegemata mõistetakse, et tee on kõigi oma.

Olen õppinud tundma missugustel märgistatud radadel võib läbi eramaa kõndida. See toimib isegi alevis, kus vastav viit lubab läbi õue marssida. Olen näinud palju seljakotituriste ja muidu matkajaid, jooksjaid, koertega kõndijaid. Kui midagi üldse hämmastust äratab siis on see suhtumine lastesse ja loomadesse. Kepikõndi tegevad, mäest üles rühkivad pensionärid peatuvad, et küsida lapse nime ja vanust. Kuuldes, et Nanny on "to Estoonia" saad sõbraliku ooooo! ja teadva naeratuse, kuigi keegi neist ei pruugi sellest Estooniast midagi teada. Hea, et alguses valesti välja öeldud "estland" mida tõlgitseti islandiks sai kähku õigega asendatud.
Lapsele naeratavad postiljon ja torumees, koertega kõndiv ontlik härra, rääkimata vanaprouadest.

Imestust äratas, et enamus kohalikest tunduvad kõhnad, soonilised ja ülisportlikud. Vähemalt pole mul veel õnnestunud kohata ühtegi taaruvat õllekõhuga isendit.

Kui nüüd keegi küsib, et kas see naeratamine ära ei tüüta? Tüütab küll, eriti kui pole millegi üle viriseda. Siis võib ju leida kähku põhjuse ja vinguda vastiku tuule üle. Sest tuul on siin "on the Hil"l tõesti tüütu.

Kuid kõik muljed on vürtsitatud koduigatsuse soolaga.

5 kommentaari:

helle ütles ...

Ma ei saa jätta pärimata, mismoodi Sa seal Inglismaal oled. See pole ju tavaline turismireis!!
Kas oled kellelgi külas või läksid sinna puhkama/tööle? Ja mis lapsevanker? Kui Sa ei saa siin minu uudishimu rahuldada, siis olgu pääle - elan üle.
Kaua Sa veel oled?
Hääd emadepäeva!

Emmeliina ütles ...

aitäh Helle, oled õigel teel oma uudishimuga. Läksin appi - sügiseni. Lapsevanker koos lapsega nüüd igapäevane kaaslane.

helle ütles ...

Tekivad uued küsimused, et kelle laps jne
Aga eks ajapikku selgub rohkemgi!!!?
Oled tubli naine - ema, vanaema!!

Hea, et arvuti on leiutatud. Maailm nii käepärane ja väike!

soodoma ja gomorra ütles ...

me siin käime ka juba rannas - tuuline oli:)

Emmeliina ütles ...

SK - randa pole, nuuks