Vanaema pausilt väljas

Kolm kuud tagasi möllasid kaks koolipoissi ja üks lasteaiatüdruk minu juures. Siis me veel ei teadnud, et tuleb pikk paus.
Eile sai kõik uue alguse.
Olen jälle täie kohaga vanaema!
Puruvana pani koogipanni tulele, mina läksin alevi peale maasikaid ostma. Kohalik poemüüja nentis: nii rõõmsana pole ma neid lapsi mitu kuud näinud.
Mis sest, et kooli aknast antud nelja ja viiepuruga tunnistused ning kiituse kirjad käes.
"Sa võiksid nüüd mulle lilli kinkida, " ütles veel kuuene tirtsuke, kelle tavatu lasteaia lõpetamine lõpule jõudis.
Esimesel koolipäeval toon kuhjaga, lubasin mõttes.

Mis viga, kui tube viis! Kõik kolm said paigutatud. Voodipesu valiti valdavalt kollane ja sinine. Ja telekast algasid  õudsed Kidzõuni hääled. Lastel kodus telekat pole. Teadlikult.
Arvuti juurde tekitati nimekiri kellaaegadega. Sest õues sadas.

Õhtujutuks valisin "Hulkur Rasmuse". Eks näe, kas täna veel pakub jätkujutuna huvi. Ja muidugi traditsiooniline Triin Soometsa" Unerong"

Hommikul, minu kõige magusamal iluune ajal hiilis 11-ne pool seitse teleka ette. Oo oo oo.
Õnneks jäi Puruvana Maarjasse. Nii ei pea kahe tule vahel olema.

Hommikusöögiks tekitasin taldrikule pelmeenid. Hea ja lihtne lahendus ja venitab ehk pikemalt välja.

Hommikusi mõtteid: minu emaema sai esimest korda vanaemaks 55-selt. Kui mina sündisin oli ta 60 ja seisme aasta pärast minu vend. Oligi kõik. Kui Nete oli 82 nägi ilmavalgust tema esimene lapselapselaps ehk meie poeg. Kokku sai ta enne teispoolsusele lahkumist tutvuda viiega, kuues jäigi nägemata. Aga ta elas ka 99 aastaseks.

Minu ema sai vanaemaks 50-selt. Ja edasi kuus korda poisse. Ema on 92. Vanavanaemaks õnnestus tal saada aastal 2001 aastal. Praeguseks on ta tutvunud kuuega. Küll jõuab veel.

Mina sain vanaemaks 45-selt. Tütarlaps lõpetab reedel gümnaasiumi. Video teel saan osa. Abiks ikka.  Kaasavaranoormees teeb veel ametikoolis eksameid. Lõpp läheneb. Ja pudinad jagunevad järgmiselt: kaks 11-st, pool üheksa, pea kaheksa ja pea seitse. Nii et seitse kitsetalle (kes teab, see teab)

Tundub, et taevas läheb selgemaks. Pean lõpetama, minu arvutiaeg saab kohekohe otsa :D

Äng ja ükskõiksus

Mõtisklen sassis psüühikaga inimeste üle.

Kui uuesti õppima läksin, aasta oli 1998, rääkis õppejõud lihtsustatud variandi: on vaimuhaigus ja vaimupuue. Vaimupuue on kaasasündinud, ei ole haigus, see on seisund, mis elu jooksul ei muutu. See on inimese eripära.  Tegemist on vaimse alaarenguga, intellektipuudega. Ega ma eriti selle teemaga kursis polnud, tavalasteaedadesse sellised lapsed ei sattunud. Eriti veel kui tegemist oli liitpuudega, kus nad ei kõndinud ega rääkinud. Hiljem, vaatluspraktikatel ja lasteaedade erirühmades sain mingigi pildi.
Puue võib olla pärilik, võib tekkida sünnituse käigus, haiguse või õnnetuse tagajärjel. Paljudel juhtudel jääb põhjus selgusetuks. vaimupuudega inimesel võib ka esineda vaimuhaigus?? (sellest arusaamine oli kõige raskem), vaimupuude esinemissagedus kuni 3% elanikkonnast.

Vaimuhaigus on skisofreenia, maniakaal-depressiivne psühhoos, alkoholipsühhoos jm. Nüüd liigitatakse sinna ka krooniline alkoholism? Haigus muudab inimese mõtlemist ja käitumist. Äge psühhoos võib tekkida järsku, aga ka hiilivalt. Ka lapseeas alanud tundeelu ja käitumishäired võivad süveneda. Põhjuseid otsitakse aastasadu. Teada on, et ajus närviimpulsse juhtivate virgatsainete tasakaal on häiritud. vaimuhaigust põevad 1-2 % elanikkonnast. Sellest haigusest ei saa lahti, aga sellega on võimalik ravimite abil kõrvuti elada.
Ägeda psühhoosiga inimene võib olla ohtlik nii endale kui teistele.

Minu noor sõbranna oli skisofreenia diagnoosiga, mida ma ei teadnud. Aeg ajalt ta ei võtnud ravimeid. Aga ohtlik ta ei olnud. Ühel ajal ta lahkus meie hulgast. 25 aastasena. Ta ei saanud abi. See juhtus 2003 aasta jaanipäeval.

2020 on teadus tundidega edasi arenenud.
Ainult, et ...relvalubade saamine niisamuti.

K-ütlen ma, U-ütlen ma, R-ütlen ma, A-ütlen ma, T-ütlen ma

No nüüd on käes! Väike-Maarja hooldekodu hooldaja proov oli positiivne. 4. juuni hommikul anti vallavalitsuse lehel teada. Uhh ja kui kindlalt ma ennast vahepeal tundsin! Kahel päeval sai isegi seitse km. kõnnitud. Muidugi mitte järjest ja tempokalt, aga parem ikka, kui toa tagumikutunnid.
Eile sadas ja täna on ka  nutune. Ma ei tea, millega ennast motiveerida, et õue minna.
Lisaks ei soovi kellegagi kontakteeruda, aga ikka juhtub.

Päev läks veidi helgemaks. Tuttav hooldekodu töötaja kirjutas.

Õhtupoole paistis päike. Oleks on oleks. Siiski seadsin sammud alevivahele. Õnneks ei kedagi. Tavapäratult pöördusin hoopis Müüriku poole. Riskisin mälestustega. Ja nagu ikka - need tulid.
Pea esimene: Isa tööautoga maale vanaemade juurde
Pea teine: isa külgkorviga motikaga maale vanaemade juurde
Kolmas: enda päris jalgrattaga maale vanaema juurde

Oo Müürikule ehitati kiik! Kitarr selga ja sinnapoole. Mäletan seda  kiikumise võlu. Ma ei kartnud. See oli ju lendamine. Hull tüdruk, kitarriga -öeldi.

Samasse ajajärku kuuluvad rikka kolhoosi jaanituled, kus õlut võis kraanist lasta ja grillkana oma töötajatele prii. Kust muidu oleksin ma tasuta saanud kuulata Fixi, Apelsini, Palderjani ja teisi selle aja tegijaid? Oma punt kokku, lapsed algul vankriga, hiljem omal jalgel kaasa ja Müüriku poole punuma. Tähtis persoon, kes ei tohtinud tulelt puududa, oli vanaema. Keda siis ikka kasutada laste koju transportimisel. Nende tulede pärisosa oli hingetuks tantsimine. Isegi vihmas ja tuules. Ja koju tulime läbi varahommikuse kasteheina. Kindlasti oli põõsa all magajaid ja muidu õnnetuid. Aga neid vaadati rohkem kaastundega. Meie punti nad ei kuulunud ja meie jaanirõõmu ei rikkunud.

See oli meie lugu.

Et teid mitte segadusse ajada olid ajad 1965-1985

1984 ehitas kolhoos metsa suure puhkekompleksi - Vainu Tare. Eks ikka varustajatele ja igasuguste tegelinskite moosimiseks. Gavronski oli mõjus ja kaval ärimees.
Hiljem läks maja erakätesse ja uue riigikorra ajal pakuti toitlustust.
Uidates mööda tuttavat rada kohtasin üllatuslikult murutraktori roolis ülimalt meeldivat noort perenaist, kes valgustas mind maja edasisest saatusest. Kuna eelmine pere tööst väsis pandi hooned müüki ja juba paar aastat on see nende pere isiklik suvituspaik.
Järjekordselt pidin nentima - suvel lihtsalt tuleb välja minna.