Selline õpetajate päeva lugu
mis tegelikult kedagi ei huvita, aga igav on ja sügis tungib tuppa.
Olen enda lapsepõlve kääridega lahti lõiganud ikka nii ja naa.
Tänane õpetajate päeva lugu on minu vanaisa, Eduard Kuntori mälestuseks
Kui olin neljane, ja vanaisa meile tuli, siis olevat laulnud talle kõik need seinakrapist kuuldud teosed. Tema olevat ainult vangutanud pead.
Eduard oli Kuntorite perepoeg, kus otsustati, et vanem poeg saab talu, aga teine saab hariduse,
Nii oligi, Eduard läks Jäneda põllutöökooli ja pärast seda õpetajaks Eduard oli õpetaja ja Anita pruutikekooli õpilane9)).
Vanaema Anita (nimi nagu laul) oli kohaliku Ameerikast tagasi saabunud edumeelse Adam Tepp tütar. Arvan, et Adami naine Marie ikka sünnitas Eestis enda kaks tütart ja siis jälle tagasi. Ja siis ostis Adam mõisa koos maadega, Ja loomulikult ostis tütrele väimehele talukoha.
Mõisa Häärber polnud suur, aga minu isa sündis seal. Sellest ongi legend, et mina ka mõisniku lapselaps. Loomulikult võõrantati jne. hooned, aga mulle jäi see külge.
1932 sündis minu isa Lennart, kui nende esiklaps mõisa häärberis
Kurblooline jutt sai lõpu et Adam ikka jättis oma väga haige naise Marie st kahe tütre ema maha Kuntorite tallu, seda meenutas mulle minu ema0 ja läks nn, mustlase liisu juurde, kus oletavasti sündis vähemalt üks laps.
Mina pole Adamit näinudkuigi oleks pidanud, aga ju siis ta meie kodus ei käinud
Kuntorite järelejäänud talu nõuka ajal
ega siis hobusetalle maha lammutatud ja mina totuke ei teadnud sellest midagi. Hobused tulid õhtul kaevu äärde künasse jooma, see oli mu lapsepölve pilt. Eks ma veidi kartsin ka, aga siis nad läksid enda lahtritesse ja kui tohtisin sinna hiilida ( ütlesin et lähen kempsu pissile) Nad st. hobused olid nii suured ja nii sõbralikud.
Vanaisa loomulikult enam õpetaja polnud. Huvitav, miks tema vanemad, Jüri ja Ann arvasid, et Eduardil see õpetajasoov.
Tean, et teda seal patareis peksti ja tean, et peale seda ta hakkas jooma. Nii räägiti, mina ei saanud midagi aru.
Ma ei tundnud enda vanaisa, olin 20 kui ta lahkus
Mäletan ainult tohutut ängi Tallinnas kui ootasime minu isa (neljakümne aastane) surma. Ja siis tuli vanaisa ja ütles: Päikesepoiss on surnud
Ja kui keegi loeb ja mõtleb kaasa Määri mõis – Vikipeedia
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar