Vaatan ja mõtlen

Aprill

Töö koolis ja lapselapsed. Tunnen kuidas hakkan väsima. Külm, liiga külm.
Miks peab 16.aprillil kandma neidsamu riideid, mis talvel?

Sellele vaatamata kujunes kahe rännunaise tee Järvamaale Esna külla ja Esna mõisa juurde nii mõjuvaks, et endselt blogisse kirjutamata. Üks kodune arvutiotsing viis teiseni ja lõpuks lugesin kirjeldamise asemel hoopiski Tõnu Õnnepalu blogi "Esna aeg" ja veel muudki.
Otsustasime suvel soojaga tagasi tulla, et üles otsida kadunud kabel. Mõtteks see jäigi...

Kuu sisaldas veel üht mõnusat käiku Kalamajja ja Lembit Saarsalut puupüsti täis Pelgulinna rahvamajas ning tomatisuppi Boheemis. Vajasin seda, et jõuda edasi.

Mai

Mariann sai tugiisiku ja kaheksa. Johannes sai ka, juba märtsis. Kaheksa.
Oli huvitav sünnipäevapidu. Robootikaga. Koos kõigi seitsme lapselapsega.

Märksõnaks  tõuks, ehk tõukeratas, millest sai meile kahele suur abiline.

 Kuidagi lootustandvamaks on läinud. Kõrvad tahavad ja tabavad juba muusikat.

Emadepäeva tänukontsert Palmses (Estonian Voices endiselt lemmik) Marianni kahele vanaemale. Üllatuse korraldasid P2 kaasaga.

Kui juba oled kevadele vastuvõtlik, siis võtad vastu Kalamaja päevad ja muuseumiöö. Leiad sealt endale midagi märgilist.

ja suudad järgmisel päeval olla imevärske. Olla valmis kogu aeg.

Lõpuks ometi kevad!

Ja kaugelgi see suvi enam.

Foto 28. mai Viljandi sõidust (muidugi Anneliga) Kondase keskuse püsiekspositsioonist. Maasikasööjad.

Vaatan rõõmus tagasi

Kroonikablogis, sest mis siis muu see veebipäevik on tuleks tagasi vaadata. Mulle omaselt.
Mida mulle andis ja õpetas aasta 2017 ?

FB-d tsiteerides: sulle tasutakse su isetu pühendumine perele ja sõpradele. Ja nii see oligi! Nagu ikka tavaline eesti naine alustan tööst. Kaks uut töökohta, millest ühest ei osanud undki näha. Ja teisest ei osanud mõelda, et erilise lapselapse  lapsehoiuteenus on seadustatud ja tasustatud. See oli kergendus eelkõige lapsevanematele, kes said endalt raputada vanaema ärakasutamise tunde. Ja minule just täpselt selline pensionilisa, mis võimaldas endaga toime tulla.
Aga see teine...See õpetas, et koolid on ikka väga erinevad ja kui ühes madaldatakse sind täielikuks läbikukkujaks, siis teises tõstetakse uuesti kõrgusse. Loomulikult olen ma nüüd selles teises.

Mina poleks mina kui ma ei koosneks hetkedest, uudishimust ja nautlemisest - vähemalt 90% ulatuses. Selle peaks küll kuude lõikes endale meelde tuletama:

Jaanuar
Võitsin hüppeliigese trauma, kavaldasin katkise koha üle ja ei läinud noa alla. Mõtlemise jõud...

Veebruar
Veidike lumekirmet andis automatkale Anneliga hoogu ja seikluslusti.

Vabariigi aastapäeva paraad Tallinnas poegade ja lapselastega. Pro Patria kuulamine autos ja kiluleivad.  Uhkuse ja õnne tunne, et elan Eestis ja kõik mu pojad niisamuti.

Sõdurisupp Marianniga

Poeg 1 kaasa karask

Märts

Koolivaheaja preemiareis mere taha. Saaremaa kevade algus. Johann Spa. Tühi Kuressaare. Mälestused suvest 2015.

järgneb...

Ostsin üle mitme aasta kalendermärkmiku

....

2018

Mida tood? Ja mida viid?

Enne kui uus tuua saab, peab vana viima. Lahtilaskmise teema on moes. Lase aga vanast lahti ja võta uus vastu. Millal muutusime minevikuvaenulikuks? Koos ilukultusega, koos noorendamiskultusega, koos pealiskaudsusega...koos...koos...

On, kuidas on. Niikuinii tuleb igal õhtul minevikuga st. lõppenud päevaga tuttu minna ja hommikul tulevikuga tõusta. Aastatega on niisamuti. Lõpetad vana-aasta õhtu, traditsiooniliselt pikendad selle uusaastaööks ja juba saabubki uue aasta hommik.
Hiline hommikusöök, veidi juttu ja juba nad lähevad. Kolm pealinna oma. Vastu uuele. Mina jään maha. Kogu selle  kahe nädalaga. Muidugi meenutan.
Pere jõulupeol neid polnud. Teised olid. Kadudega, nagu ikka.

Kõigepealt meenuvad  hommikupaid. Pehmete poistekäte omad. Mis sest, et päeval läheb asi mitu korda üle piiri ja kokkulepped ununevad. Kaks on jõud. Riiuga või Riiuta! Ka vanaema väsib. Mida aeg edasi, seda kiiremini. Ikka ja jälle tuletan meelde  paljunäinud lasteaiaõpetaja sõnu: erilisel vanaemal ongi erilised lapselapsed. Ning psühholoogi tarkust: Puude taga  pole puuet, vaid on Jahimees. Vahest läheb see meelest. Sellepärast teen vigu.

Kuidas nad jõulufilmides seda teevad? Kokkavad, koristavad, kaunistavad, kingitavad, söögitavad-koogitavad, poodlevad, on kaunid , väsimatud. Võlukepikese abiga. Minul seda pole.
Ometi ei vahetaks ma mingit lõunamaapuhkust perejõulute vastu. Asi on selles, et meid on lihtsalt niii palju.

Aga nüüd Suure Põhjuse juurde. Miks ma üldse uuesti kirjutama hakkasin. Seda eluolu blogi. Sest Poeg 4 ja Poeg 2 käskisid. Ausalt. Vana aasta õhtul tulid ja küsisid: miks sa oma uue arvuti ja suure monitoriga (kingitus) pole oktoobrist saadik ühtegi  lugu tippinud. Järelikult läheb see neile korda.
Vaat kus lugu.

Nüüd peaks nutmise lõpetama ja uuele keskenduma. Oot oot, kas nõudepesumasina tablette jätkub? Pesupulber on loomulikult otsas. See eest jätkub sööki vähemalt nädalaks.

Pildi tegi Laur Jakob 6.a. ehk lapselaps 5