Hommik elamises

Väga äge on üksinda üleval olla. Okupeerisin poja kabineti, panin selga uued pehmed dressid(Mina ja dressid!) ja istun nüüd tähtsalt esimest korda siin olles arvutitoolil.

Hei, teie seal! Meil on kell alles seitse. Täna tuleb tähtis päev. mitte, et need teised vähem tähtsad oleksid, aga...Tõstukiga el Teidele. Arvate, et m ei karda. Muidugi kardan. A tegemata ka ei jäta. eilne päev läks veidi lappama., sest ookeanis jäi käimata. Kuue inimesega koos olemine õpetab, et kõige vanem seab teiste vajadused esikohale. 

Appikene, kes toodab nii palju jama, et sellest saab teha terve Hiina poe. Nuneh. Järgnes parim osa. Poisslapselaps läks uuesti surfama ja meie sättisime ennast ookeaniäärsesse kohvikusse mõnulema. See kestis kaua. Kuna sõit lõunasse võtab aega üle tunni, siis oli meil aega küll. Võisin inimesi vaadelda ja eakaid paare kadestada. Võisin ärisid külastada ja hindadele pilku heita. Kahjuks ei saanud sobivat, kuigi jätsin kohvrisse ruumi. Keegi ei tahtnud õhtul linna peale melusse jääda peale minu. Nu mis seals ikka. Enne seda tuli täita tüdruklapselapse soov leida mahajäetud maju. Poeg oli leidnud. Leeprahaigete jaoks püstitatu. Vägev maja, sinna nad suundusid. Mina jäin alla armsasse asumisse ja nägin esmakordselt kohalikke lapsi. Nad mängisid korvpalli. Teismelised nagu teismelised ikka. Majad olid ilusad ja hoolitsetud. Valged. Oli laupäeva õhtu.

Eluasemesse saime varakult. Valmistati paellat. Ja Sangriat. Jummala Hispaania ju. Kujutan ette Eestisse maavuvaid turiste, kes hakkavad mulgi putru tegema.

Paus. nii palju siis hoomikusest rahust. Virtin tõusis ja kukkus köögi põrandat pesema. Nii hea, kui inime saab teha seda, mis talle meeldib. Vot sellise allüürilise võiks võtta. Või ei võiks. :)

Kokkuvõte. Rohkem enda jaoks. Tüdruklapselaps peab niisamuti reisipäevikut. Muidugi kooli jaoks. Esmaspäevoli sõidupäev. 

Teisipäeval oli elamisega tutvumise päev, poepäev, söömise päev, basseinipäev ja õhtune pealinna Santa Gruz päev, mis tähendas muuhulgas poodide päeva. Meie elukohaks on linn Candelaria Tenerife kaguosas. Ega me selle, Rakvere suuruse linnaga veel tutvunud pole. Ainult söögipood ja apteek. Üks õhtune söögikoht ka, aga kohalike lärmav kõnepruuk thtis silmanägemise ära võtta. Pannkooke nad ka teha ei osanud.

Kolmapäev oli mägiteede päev. Vägev. Ookean ja valged linnad. Tegime rohkem kui 100 km. tiiru, sõime, millele järgnes botaanikaaed.

Pimedas jõudsime sadamalinna Puerto de la Gruz. OOKEAN! Ega ma muidu midagi tea, vahin autoaknast kogu aeg välja, aga Poeg on parim eestikeelne giid. Kuna Püha Patrick oli söögikoha sulgenud käisime kohalikus.

Neljapäev algas pü....

Paus: virtin näitas enda korralikkuse ära ja läks telefoni. Saan jälle rahu. Isegi koer on eilsest kõrvalrõdu peost väsinud. Kui ma kõige varem seltskonnast kella kümne ajal magama läksin, siis pidutses ta suure häälega.

Neljapäev oli püramiidide päev. Lõpuks ometi ookeanipäev!!!!Järgnes õudsete kitsaste mägiteede päev, mis lõppesid maailma otsas. Oli kavas külastada vana ülikoolilinna, külastasime ka, aga esimest korda saime nahal tunda külma. Kuna hommikul näitas kraad 30, siis ehmusime tardunuks ja linn kukkus läbi. Hea, et süüagi saime.

Reedel, appi, mis toimus reedel. Aa, õige, hommikul vedelesime basseini ääres (tegelikult oleme seda teinud vähemal või rohkemal määral iga päev) Sellele järgnes u. 60 km.ehtsasse turismikasse st. lõunasse. Poisslapselaps tahtis esimest korda elus surfata. Los Cristianos on kuurorti nime väärt. Kõndisime, nautisime, sõime mereande loomulikult. Igalt poolt kostis muusikat. leidsin, et siin ma istuksin kohe mitu tundi. 

Laupäevast ma juba kirjutasin. Koer võttis vahepeal hoogu, aga loobus. Appikene, mis toimub! Keegi pole veel süüa tegema hakanud. 

Lähen ja söön salaja tükikese eilset Sangriat. Vahele jäin, Virtin oli jälle köögis! Kell on üheksa, varsti basseini.

Otsin mõne pildi. Neti on meeldivalt aeglane. 

...

OOkean enne sisse kulgemist ja sees