Mättast, mäletsemisest ja paljust muust

TERVIS
Minu isiklik mätas
Ehk on alljärgnev kokkuvõte mõnele kasuks, mine tea.

Juba ammu on teadjad tädid tänavalt minult küsinud, et miks mul reha plaani pole. Ja seletanud, et kuipalju nemad ikka sellega enda elukvaliteeti parandanud on. See tähendab ilmselt nende puhul, et kui palju nad midagi on odavamalt saanud.
Nii läksin minagi endakirutud ametisse rehaplaani nõudma. Korrektselt väljendades on tegemist Sotsiaalkindlustusametis suunamiskirja väljastamisega rehabilitatsiooniteenuste saamiseks. Teenus on määratud puudega inimese aitamiseks.
Et kõik oleks korrektne tuleb koostada reh. plaan. Plaani koos teenustega tehakse päris mitmetes haiglates. Nõutavamates järjekord 2017 aastani. Mina aga tahtsin veel sel aastal asjaga ühele poole saada.

VIIMSI
Kodulinnast ära - loomulikult. Tallinnas turvasõbranna hakkamas - see tundus kõige loogilisem. Pealegi huvitas mind endise Kirovi kalurikolhoosi totaalne muutumine. Olgu või bussi ja palatiaknast. 13 aastat tagasi olin kiirkäigul Viimsi SPA-sse sisse põiganud. Ümbrust märkamata.
Seekord hommikuhämaruses Viru keskusest linnaliini bussiga Viimsisse vurades oli lugu peaaegu sama. Kadriorg, Lauluväljak, Pirita tuttavamad, Meriväljale mingi tuledes kaubandus kerkinud.
Ja siis ta ilmus - Viimsi. Buss oli rahvast täis.  Kaubanduste tuled peegeldusid akendes: ikka Selver ja market ja veel muudki. Koolimaja oli tõtt öeldes suur. Aga mitte taevani kõrge, vaid maadligi madalam. Pruun. SPA ja see teine kurikuulus veekeskus olid nagu ikka - torulised ja kandilised.
Ja teisel pool teed nad seisidki - omaaegne hiilgus kolmes kahekordses hoones. Ühte st. haiglasse suundusin. Kohvrirattad ei veerenud, sest kõnnitee oli auklik ja tükati olematu. Nojah, elupaik ainult autodele. Ja haigla ainult tervetele - ironiseerisin.
Intuitsiooni usaldades valisin vale ukse. Tuli välja, et see oli rikaste uks. Ärge nüüd krimpsutage siin midagi nägu. Sellest uksest sisenesid Fertilitase kliendid. Mina pidin minema  teisest, sest mina olin patsient.


SEES
Tegelikult oldi väga viisakad ja väga hoolivad. Mis sest, et ma eriti tulus patsient polnud. Viis päeva ja neli ööd, hommikusöök ja kahene palat, dušš ja vets viie muti peale. Rehabilitatsioonikorraldaja oli tasemel, külastas mind iga päev - uuris ja puuris, hiljem pani kirja ka. Mina allkirjastasin.
Oehh, meesarsti ei teadnud karta. Viskas kohe vererõhu lakke. Minul, vedelaverelisel. Arst jäigi käima. Lisaks palatile jälitas ta mind ka võimlemisel. See oli minu praktikas esimene kord, kui Doktoril minu jaoks ülearu aega. Nime ei trüki, mine tea. Guugeldasin isegi liiga palju.
Määrati mulle füsioterapii ja tegevusterapii - mõlemaid pool tunnikest päevas. Ülejäänud terapiid tuli ise leiutada. Ütlen ainult, et sinna ei kuulunud telekatoas puldi pärast võitlemine. See oli väga naljakas. Kuna osadest tubadest kostis valjut venekeelset laulu segamini kõnega arvasin õigesti - mõnel oli lihtsalt telekas toas. Oli jah, ma hiljem õuest nägin. Piiluja nagu ma olen. Minu kaaslane arvut sai kogu neti kätte. Veidi ainult hakkis ja muusikat ei saanud eriti nautida. Hea oligi - inimeste jälgimine oli palju huvitavam. Meid st. taastusravilisi ja rehabilitatsiooni saajaid oli 20 ringis.
Mõlemad on teenused ainult taastust rahastab haigekassa. Nendele patsientidele tuuakse ravimeid vastavalt tohtrite kirjutatule ja neid parafiinitatakse ja antakse elektrit kui vaja. Mind see eest sunniti nagu galeeriorja ilma elektrita igasugu venitusi tegema. Peegli ees. Ilustamata. Mingit imelist muutumist ei toimunud. Sain järjekordse sokiterapii. Abiks ikka. Aga kui nali kõrvale jätta, siis olid teraapiatüdrukud ütlemata tublid ja kompetentsed. Olen neile tõesti tänulik.
Oo, ühe teenuse oleksin peaaegu unustanud. Nimelt külastas mind neli minutit psühholoog. Ilmselt oma ala professionaal, sest meiel vestluse võttis ta kokku: kontaktialdis, on leinaga hästi toime tulnud, kohanenud. Kokkuvõtlikult-selle teenuse pealt saab tulevikus sots. kindlustuse  raha kokku hoida. Aga ikka see rumineerimine. Nagu lehm mäletsen enda ängi - ikka ja jälle. Mis sest, et kohanenult. Äkki peaks selle muretsemisega asendama. Muretseks lihtsalt mingid mured veel. Ja järgmise psühholoogi külastuseks muretseks taskurätikuid. Mitu.
Aa, kunsti oli ka. Nõukogude eesti graafikat seinad täis. Vindid ja Olga Terri jvm. Ikka kolhoosiajast. All kohves andsid terapiile särtsu Ellen Kolgi pronksfiguurid lillede ja veevulina keskel. Üldse kogu talveaia interjööri pärast tasuks sisse astuda.

VÄLJAS
Õues kõndides tegin endale kohe selgeks. Ongi kaks Viimsit. Vähemalt. Endises kolhoosi keskusehoones odavate asjade pood ja kohvik. Ning palju tühja ruumi pimedate akende taga. Endises teenindushoones roosamannavahune ilutuba, veel mõni odavpood (mis tegelikult pole üldse odav) ja ...üllatus üllatus! Grossi toidupood. Koos õues paiknevate õlleste meeste lisandiga. Nigu kodulinna oleks sattunud! Süda läks kohe soojaks. Ostsin sealt grillkana tiibasid. Müüja oli üle keskmise viisakas. Tiivad tuntud headuses.
Ühel päeval palatiaknast välja vaadates nägin haljasalal, mis kunagi maailmakuulus, põõsa tagant maast jalgu paistmas. Tossud jalas ja puha. Pea tundus olevat põõsas. Hiilisin vaatama, kuid lähedale ei julgenud minna. Hiljem, pimenedes, jalad kadusid. Võib olla pimedusse?
Huvi viis lasteaia juurde. Endise. Vist nõukogude liidu uhkema. Nüüd seisab kurbade tühjade aknasilmadega. Ja loss ootab printsesse ning printse. Mis toimub? Kas laste puudus?
Pansionaadi akende taga mängisid telekad ja toimetasid eakad. Loodan, et neil on võimalus väärikalt vananeda. Raamatukogus pidi varsti tulema Adik Levini loeng. Meil sees oodati õhtust Tallinna TV-d ja Viktor Vassiljevit.
Ega ma seda teist Viimsit näinudki. Viie päeva pärast linna sõites olid koolilapsed liinibussi vallutanud. Keegi ei tõusnud püsti. Äkki see ongi? Kõikusin koos kohvriga. Merevaade kompenseeris. Õnneks sõitis Hobujaamast bussijaama mitte hobuvanker, vaid uus tramm. Madal. Mitte vana, nagu Koplisse.

Oh mu Tallinn, sa ei väsi üllatamast. Estonia puhvetis segas jooke Hirvo Surva, garderoobis toimetasid noored lavanäod. Ja "Bajadeeris" tantsis Toomas Edur. Muidu oli kõik endine. Pitsike Vana Tallinnat ja kohv maksid 4.50. Soomlased olid endiselt teksades ja pusadega. Ballett oli hunnitu. Olin rahul.

KODUS
Kodus oli ütlemata igav. Provints, mis me räägime. Igav niikaua kui sain teada kreisilinna kuuseinstallatsioonist. Ei väsi ka nemad üllatamast.

Laupäeval murdsin igavuse ja sain kaks kaunist tundi meeste ja poistelaulu. Ning õhtul Bonzo uue plaadi esitluse.

Need sõnad....no on ikka:
On sügis käes
loen kollast lehte
vaatan endast välja
kõik mis ma olen varjanud
on varjuna mu sees
kui lamp mis särab kõigile
jään vooluringist välja...
.....
on valu vastu vaigisti
ja rõõmu jaoks on kaalud
kui saaks kõik lukud vahetaks
ja ootaks elu eest
mis viga tõusta lendu siis
kui tead et kergelt maandud
.....

Hea, et need minust pole. Lauljad kirjutavad ikka endast. Eks.