Püüdsin suurtpisikest hirmu seljatada, aga sain kahjuks peavalu. Nimelt kardan ma kõrgust. Aga kui on ikka mugavate toolidega neljanda korruse päiksepoolne rõdu, siis tuleks ju sinna kohvi jooma minna. Kavalusega jättes kassid sissepoole..
.Mul on neid hirme ja hirmukesi veel. Esimesena tuleb meelde tänava ületamine ilma valgusfoorita. Hea kui saan seda teha kellegagi koos. Vähemalt võõras kohas. Niisamuti ei meeldi mulle suured kaubanduskeskused. Aga täna ma rohkem neist ei pajata. Igal asjal peaks olema helge pool.
Näiteks toit. Poes Delice on soodukad kavalalt peidetud teiste kaupade vahele. Tänu Kalamaja brannele, kellest tööpäevadel saab Viimsi SPA branne, leidsin ühe leiu.
See junn kannab nimetust peediwrapp feta juustuga. Pole paha. Muidugi ei sa minust selle poe igapäevaklienti (sõidutee ületamine). Mulle käib Gross küll. Tuletab kodulinna meelde :D.
Olen püüdnud kolmel päeval ikka 6000 sammu jalutada. Eile küll tegin bussiga väikse retke lõpp- ehk Laikmaa peatusse. Et veenduda kui jama see olukord Tallinnas on ja vaadata kus väljuda laulupeo rongkäigu hõiskajaks. Eimest korda elus lähenen Lauluväljakule valelt poolt. Õnneks on seda ärevust võimalik veel mitu päeva marineerida. Tagasi tulin terminaalist kohe. Kurjad keeled branne suust räägivad, et järgmisest nädalast enam buss sinna ei sõida ja tagasi ka mitte. No hoidke siis oma Tallinn endale! Mul siin ka hea.
Luuletus ka, leidsin luulekogu pealkirja järgi, autorist polnud kuulnud.
Mart Kangur, kogust "Kõrgusekartus)
Mina pean
imelikule rehkendust näitama
pean minema kaasa
iga kokkukõlaga
iga juhusliku assotsiatsiooniga
pean tegema ära iga nalja
pean arendama lõpuni
iga mõtte
iga argumendi
mis mulle pähe tuleb
isegi kui see teeb
kellelegi haiget
isegi kui see teeb
mu enda lolliks
mina pean tegema
rehkenduse ära
ja seda imelikule näitama
see on imperatiiv
teisest küljest muidugi
(ja siin on teatav vastuolu)
pean ma ka
inimeseks saama
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar