Argiasjust laupäeval, peoga kaunist ka

 

Moodustasin loheloo alla isikliku kommentaariumi, et salvestada tööde edasist kulgu. Nii on vähemalt minul mingigi memo.

Momendil proovin tagumistes tubades veidike tolmuvaba atmosfääri luua. Ega see kergelt ei lähe kuigi annan endale aru, et patt oleks viriseda, sest saan nüüd igal ajal pessu minna.

Tööpäeva pärastlõunaks olen peaaegu alati väsinud ja põhitegevus pärast poeskäiku linna, ongi lebotamine, arvut, telekas ning telefon.Ja päevauni. Lähen koolist otse, siis on ühe jutiga käidud. Kui keegi tunneb huvi miks ma iga päev linnas poes käin, siis vastan: tasuta buss sõidab viis minutit ja iga kord on võimalik mingite "parim enne" või kollase sildiga toodete otsa koperdada. Näiteks, kui valgehallitusjuustu tüki saad 2 raha asemel ühe rahaga ja muud nänni ka. Ning käe otsas tassimine üle kolme kilo ei ole just meeldiv kuigi peatusest tuleb kõmpida mingi 400 m (kui sedagi). Miks nii raske kott? Vaat mul see viga külges, et joon. Vitautast ja köögivilja mahla ja õlut ja veini ning vahel tipsukese kangemat, kui kondid valutama kipuvad. Nii jaotungi joodava sujuvalt mitme korra peale. Igasugu muud jama ka nagu pesugeel, saniit, vetsupaber jne.jne.

Asi, millest olen peaaegu loobunud on teise ringi poodide kammimine. Alguses kukkumisest tekkinud trauma pärast, siis libeduse ja viletsa ilma pärast ja nüüd selle pärast, et kodused kapiuksed ja kohvrikaaned ei mahu kinni. Mul ju vastupandamatu kirg sallide, rätikute, peakatete, kottide vastu. Sobivate rõivaste otsa koperdan üha harvemini. Suurus teeb oma töö. Hea, et ma neti kaudu poodelda ei oska, mis siis veel saaks :) Ma lihtsalt pole seda tüüpi naesterahvas, kes ühe ja sama kleidiga niikaua käib, kui augud sees. Mõnedele lemmikutele teen muidugi erandi. Need saavad hiljem koduses miljöös kenasti keha katta. 

Süsteemitust kraamimisest veel nii palju, et pean pea igal nädalavahetuses Väikeses Maarjas käima ema külastamas, talle süüa viimas ja meelt lahutamas. Nagu reedel hoo kätte saan, peab juba laupäeva lõunaks otsad kokku tõmbama. Näiteks leian kusagilt sahtli põhjast mingeid mälestusi või satub kätte tolmuga kaetud fotoalbum. Ega ma siis ainult tolmu pühi. Vaja sisse ka vaadata :) Õnneks on nn. mälestuste kastid kõrgel kapi otsas ja niikaua kui mul väikest treppredelit pole ma sinna ei saa. Tooliga ei julge katsetada. 

Ega mul Väikese Maarja vastu midagi ole, jalutan seal rohkemgi, kui kodukohas, sest seal kaks surnuaeda ja üldse on alevi tänavatel põnevam käia kui nüril kergteel. Võib lapsepõlve meenutada ja vaadata, mis vanadest majadest saanud - millised ajale jalgu jäänud ja millised korda kõpitsetud. Kortermajade rajooni nn."lõunakale" (tänava järgi) ma eriti ei kipu, kui vajadust pole. 

Nüüd kõige meeldivam osa. Naistepäeval kinkisin endale kauni kontserdi Rakvere Gümnaasiumi aulas. Ikka ei paindu veel seda nüsitud kooli Vabaduse kooliks kutsuma. Uhke Riigigümnaasium laiutab sealsamas õue peal. Meile tehti seal koolivaheajal ehk õpilastevabas majas ekskursioon. Modernne, pigem kõrgkooli muljet jättev, välja arvatud avatud nagidega garderoob ja nn. saal, kus ühes nurgas valge tiibklaver ja teises toidulett. 

Nii et minu jaoks on ainus pidulik saal Alar Kotli projekteeritud kooli aula. Kontserdil musitseerisid Mihkel Poll (klaver), tema õde Mari Poll (viiul) ning tšellol Henry David Varema. Kavas olid Beethoveni klaveritriod. Hingeminev, aitas argisest välja lülitada ja võttis pisara silmanurka. Hea, kui kõrgkultuur  väikelinna tuleb.

Teine kontsert, mis  toimus Muusikakoolis oli pühendatud kooli 78 aastapäevale ja J.S. Bachi 338 sünniaastapäevale. Ega ma eriti vanamuusika sõber pole, aga kuna esinejad olid nii õpilased, kui õpetajad, siis juba sellepärast tasus minna. Ei kahetsenud mitte hetkegi. 

Kolmas sündmus, mida endale lubasin oli "Vetelkõndija". Mulle meeldis, minu nooremale kolleegile meeldis ja tema gümnasistist tütrele meeldis ka väga. Küll on hea, et ma ei jäänud mingite kommentaaride ega arvustuste (halvustuste) võrku. Loen endiselt Kristiina Ehini luulet ja mõned raamatud mul kodus. Naisi köögis kuulan ka. 

Kahjuks jäi vaatamata  "Savvusanna sõsarad", sest olgu ükskõik kui hea film, argipäeval 21.30 algusaeg on minule liig.

Koolis tuletasime naljapäeva meelde. Seekord ma ei olnud väga loominguline. "Kes sina siis oled?"küsis üks esimese klassi naksakas tüdruk. "Aa, ma tean, sa oled multikast see nukk, kellele meeldivad mummud ja täpid." Mina ei teadnud :)))

Selja taga Kolme Karu maja koos vooditega. Algklasside eriliste õpetajad peavadki olema ise erilised!

.

Küll tuli pikk postitus! Saaks aga ikka koristamisest kõrvale viilida.