..kõlas ärritunud ema hääl minu avatud akna taga. Vaatan välja ja mis ma näen - tuttav noor ema püüab meie maja ehitustandrilt ´kokku koguda enda kahe aastaseid kaksikuid. Nende kaunilt renoveeritud maja meie omast 50 meetri kaugusel. Üksikkaksik istub maas ja ei näe huvituvat edasi kõndimisest. Teine üksikkaksik jookseb sihikindlalt edasi. Ema haarab esimese kaenlasse ja maraton teisega jätkub. Hüüab veel mulle: kõiges olid süüdi need kopad ja traktorid :) Muidu oleksime aiast tavapärast teed mööda kodu ukseni jõudnud. Millegipärast oli see mu tänase päeva parim episood. Kuna tean tausta, siis võin teilegi öelda, et kaks aastat tagasi koliti Mustamäe viiendalt korruselt ja ilma liftita 2 toalisest korterist meie alevikku renoveeritud 5 toalisesse. Rahavõit oli suur ja need muud mugavused. Käru all koridoris, lasteaeda mööda jalakäijate teed 1,5 km. Kool veel lähemal. Ei pea linna liiklusummikutes surfama, võta ratas või tõuks ning kima 300 meetrit! Muidugi pole siin märkimisväärset roheala ega aiamaad, kuid turvalisem on küll - ma arvan. See eest metsa jooksurajad, suusarajad ja kaks mäge. See sovhoosipõldude pealsele tekkinud küla koos suurte kortermajade ja kaunite eramajadega ei ole minu maitse ja ei peagi olema. Aga tulevikukandina on nad ellujääjad, ma arvan.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar