Maal, oma majas elav tuttav väidab, et temal täitub ÜKS väike prügikonteiner kolme kuu tagant. Pole vaja pakendeid (ei osta) klaasi (ei tarbi) pakk-paber põletab ja jäätmed komposteerib.
Nii ma ei saagi aru sellest valitsuse hüsteeriast, sest just maal elavate inimeste majad ja ümbrused on perfektselt korras, kompost jm. tulemid kaunilt kastides.
Miks ma siis mööda külateid ringi sõites ei märka seda kaunite kodude auhinnaväärset haljatust, vaid roostes vedelevat talutehnikat, vanu mööblijäänuseid ja kodutehnika prügimägesid.
Vastupidiselt meie. st. kortermajade inimeste nõudele sorteerides isegi peotäit kartuli- avokaado-apelsini-sidruni-sibula jm.koori biojäätmesse, et mitte saastada enda "väljaheidetega" planeeti. Äkki sõlmiks kokkuleppe. Kingiks enda ja ema (mõlemad elame korteris) biojäätmed maal elavatele inimestele. Siis ei oleks mul prügikastile asja rohkem, kui kolme kuu vältel. Nali!
Nüüd aga tekib küsimus, et mida teha ülejäänuga? Ilmselt peab seadusekuuleka kodanikuna otsima tasuta prügikaste ja püüdma kenasti iseenda südametunnistuse tasandilt toime tulla.
Kunagi rääkis tuttav, et nõuka ajal nende majapidamises kaevati konservikarbid ja katkised klaaspurgid lihtsalt metsa alla. Tean, mida see tähendas. 90-ndate alguses likvideerisin nn. maakoolimaja prügimäge suure raevuga ja maksin päris suure kopika. Puhastatud mäel hakkasid hiljem lilled õitsema ja kõrvitsad kasvama.
Selline väike päevakohane mõtelus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar