Pidunädal

 

....ehk lühike nädal enne vaheaega läks kuidagi ligadi-logadi personali haiguste nahka. Õnneks toimus üks hea koolitus ja väga hea kovisioon. Ka meie vallas vahutab väikeste koolide sulgemise oht seoses eelmise haldusreformiga. Poeg 2, kes aastaid haridusvaldkonnas kanda kinnitanud tegi mulle selgeks, et põhjendatud on lasteaed-algkoolid või 6-klassilised nagu EW ajal, aga mitte alla saja õpilasega põhikoolid. 

Meie vallavanem : "Kurb on see, et maakool on võrdsustatud Tallinna kõige suurema kooliga. Suurte koolide õpetajate palgaraha tuleb riigilt. Kuna rahastus sõltub õpilaste arvust, tuleb omavalitsustel väikeste koolide õpetajate palgarahaks juurde panna. Kui väikestes koolides on lapsi vähe, siis riigi rahastus ei kata õpetajate palkasid. Meie valla eelarvest kulub 72% haridusele. Ka näitab analüüs, et algkooli pidamine ei anna erilist kokkuhoidu." 

Ääremaal elavadki ainult, kas väga rikkad või väga vaesed, arvan mina.

Keda suurlinna tuled ei peibuta, siis minu meelest on nende jaoks hea elamise vorm väiksed linnad ja alevid. Hea, et meie alevikoolis õpilasi 220, kuigi maakonna keskus viie kilomeetri kaugusel. Ja minu kolme lapselapse alevis võideldakse veel gümnaasiumi kestvuse pärast. Elame-näeme. 

Nii ma ei oskagi valimisvõitluses kaasa rääkida. Ammu siis veel loosungite abil. Sellele vaatamata jätkasime EV Kaitseväe paraadi vaatamise traditsiooni. Kuigi pudinad varsti sõjatehnikal ronimiseks suured, tekitasid lahked ja naeratavad sõdurpoisid-tüdrukud meile hea tunde. Hiljem ründasime Iiri pubi (meid oli 10), sest rahvast oli murdu. Minu lemmik-kohake, endine Wiiralt ehmatas katkise aknaruuduga ja sildiga Remont. Elame-näeme.

Koju jõudes olin ikka parajalt väsinud, sest esimene, nii pikk etapp ilma kõnnikeppideta sai läbitud. Aga harjutamine teeb tugevaks. Vanasti ei meeldinud mulle üksinda Presidendi vastuvõttu vaadata, aga reedel oli seda just hea teha. Rohkem, kui söögile panin rõhku joogile ja hommikuks olin triksis traksis, et teha üks meeleolukas bussisõit varsti 14-seks saava Marianniga Väikese vanaema juurde, et vendade lapsed kokku viia. 

Paar päeva on vanaema olla uhke ja hää. Pühapäeval sai veel Poeg 4 kaasaga ära kallistatud ja pidingi koju sõitma. Esmaspäeva hommikul tulid aknatüdrukud, sest see kestab veel, see kestab veel...

Valisin pildistamiseks koha. Poisid ei luba, aga Marianni saab ära rääkida.