Täna õhtul sain ma heaks. Tegelikult olen ma hea juba kahe nädala jagu. Aga täna andsid tiivad Orkestrimängud, minu lemmiksaade. Pidulikkuse saamiseks pühkisin kümned krohvitükid kühvlile ja pisikesed puistasin prügikoti taha. Kui valgust vähendada ja olla leebe, siis katad teleka poliitreklaamide puhul silmad ja kõrvad, aga küsimus - keda valida, ei ilmu unenägudesse.
Sõprade nädal koolis on hoopis midagi muud. Minu lemmiktüdruk sai kooli tulla alles kolmapäeva hommikul, Minust juba peajagu pikem, aga aastaid palju palju vähem. Oli mu olemuse enda nägemuse järgi kokku võtnud. Me juba kaua sõbrad - kolmandat aastat.
Olgu selle sõbrapäevaga kuidas on, aga minu armas tükike perekonda julges mind tolmus ja krohvis külastada. Olge te tänatud, Poeg 2, Minia ja loomulikult kallis Mariann! vahvad pisikesed pannkoogid, mida oli mitu taldrikutäit!
Tänasest on mu kodukesel kuus tuliuut akent. Akendega on mul kogu aeg olnud oma kiiksud - ei pitsi satsi, satiini või rasket sametit, vaid valgust ja välja vaatamise pääsu. Pigem jäälilled, kui pitskardinad, pigem metsviinapuu, kui kattev ruloo.
Kolm radiaatorit koos ventika katetega ilutsevad viimistletud akende all. Käin neid imetlemas ja katsun käega - ega nad sellest muidugi soojemaks lähe. Laest tulevad torud mõjuvad peenelt ja metalselt -ootavad, mil saaksid juba kasulikud olla. Teised aknad ootavad tüdrukuid tööle. Aknaid on kortermajal vähemalt sada (minu arvates) ja tüdrukuid kaks. Eelmise kolmega läks kaks nädalat.
Vastikud, aga vajalikud äravoolutorud oleks taltsutatud, kuid täna õhtul ootas mind pisike katastroof. Pesin kokkuhoidliku veega korteri põranda (reedene rõõm) Pärast püüdsin dušinurgas mopile ja ämbrile enam vähem puhtust anda, kui põrand jalge alt kiiresti märjaks läks. Pagan, mingid jupid olid ilmselt jäänud ühendamata. Oehh. Need kuradima torud on mu hukatus ja vajadus.
Muuseas, kui töömeestest rääkida, siis pole mingisuguseid etteheiteid peale selle, et ma kahel nädalal ei saanud lõunauinakut teha ning päeva- ja öörütm muutus väga veidraks. Narva aknapoisid üllatasid ja liigutasid lisaks mööblile mind peaaegu pisarateni. Maakeelde ümber tõlgituna: kui kuidagi ei saa, siis ikka saab (need kas viimast, mööblit täis topitud tuba).
Ei saa veel ühest muutusest rääkimata jätta. Trepikoja siseuks on nii raudne, suur ja kõrge, et hetkeks igatsen maale vanaema juurde, igatsen puust paitavat ja sooja lävepakku, kus polnud mingeid tuleohutusnõudeid. Mõtlesin, et kirjutan uksele sildi: ettevaatust, tõstke jalgu vähemalt 15 cm, muidu komistate. Aga siis meenus, et mina olen ju siin trepikojas ainuke kehvake. Teised kappavad märkamatult tõketest üle.
Ees ootab pidunädal. Koos tööde ja töömeestega.
No ei saa mitte ilma pildita ja südamekesteta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar