Otsustasin paar pildikest lisada. Kroonikaks. Need kaks tuba on vahetatud akendega ja täna veel enam vähem korras. Homseni, kui hakatakse kütte torusid ja radikaid paigaldma. Kui ikka hakatakse homme.
Ooteaeg võib terve nädala kesta.
Nädalake töörindel pusitud. Lõpuks tuli see ju ära teha. Kahe kepi toel ja rõõmus nägu ees! Ega mul pikk tee pole - umbes 300-400 meetrit ehk. Kõige rängem oli trepikoda, sest laskuda teiselt korruselt poolpimedas (kui liiga kiiresti ei siba, siis valgus kustub) ja põrandal vedelevad igasugused töömehe juhtmed või kaablid ning saapa alla või sattuda saatuslik krohvitükk. Aga ära ma tegin ja lisaks olen bussiga linnas käimise katsed edukalt sooritanud. Keppide ja seljakotiga. Peatusse umbes sama maa, mis kooli tööle.
Prootonid kilkasid rõõmust ja mõned kolleegid tulid kallistama. Direktor avaldas: kartsin, et annad kogunisti alla. Kes teab, see teab, et mul vanust üksjagu üle pensioniea. Hoogu andis Poeg 2 kõne: mine ja lihtsalt ole, selliseid on kooli väga vaja. Kolm päeva saingi olla, aga kaks viimast pidin juba klassis üksinda hakkama saama, sest kolleeg sessil. Paar nalja ka meie 1c varamust: Loodusõpetuse tunni teemaks loomne ja taimne toit ja piktogrammide liigitamine. Õpetaja: mis te arvate kuhu me piima paneme. G (poiss, 8.a.): Piima paneme loomulikult külmkappi! Mina enne kehalise tundi: kullakesed, teeme nüüd ruttu! G (sama). ma pole mingi kullake, ma olen poiss! Uus teema. mida kannan suvel ja mida talvel. Seekord piktogrammid ja esemete nimed kleepida. Mykailo (hellitavalt Miša) segakeeles, ise näitab plätude pilti, et sinna sobiv sõna juurde liimida: A õpetaja što eto? Mina (ilmselt mitte eriti selgelt): need on plätud. M-i pruunid nööpsilmad lähevad suureks: Õpetaja, tak nelsja govorit, mama mulle kohe peksa annab kui selle sõna ütlen. Võite arvata, mis sõna lapse kõrvad kuulsid. :D
No öelge kuidas ma saaksin sellest loobuda.
Niikuinii kulub poole koha eest saadud töötasu (pensionäril tulumaks viiendik) eluaseme jm. kuludeks. Muidugi, ainult tobuke peab üksinda nii suurt elamispinda, aga nüüd teen seda juba jonni pärast, et näha, mis hinnad renoveeritud korteris mind tabavad. Kasumisse ei jää niikuinii, sest Kredexi laen üüratu, aga ehk see maaküte annab mingi kokkuhoiu toasooja ja sooja vee kohapealt, sest praegu meil elektriküte õhksoojuspumpadega ja boileri vesi. Telia on ka sujuvalt hindu tõstnud nii et...Ainuke, mille pealt saab kokku hoida on söök ja jook (eriti kui vahetada kallim vein odavama hispaanlase vastu :D
Aga lõpuks veel olukorrast renoveerimise lainel: kõik venib ja venib. Kuna majas 24 korterit ja 4 trepikoda pole viie kuuga eriti silmnähtavalt kuhugi jõutud, sest tööjõudu napib. Graafiku järgi oleks lõpp maikuu alguseks, aga meil isegi pooled aknad panemata, rääkimata nende viimistlusest. Küttetorude augud puuriti, aga torusid pole, radikaid ka ei ole, vetsupott logiseb kahtlaselt ja vetsu tagumine sein katmata. Kindlasti on veel mingid torutööd pooleli. Trepikoja tööd käivad lõputult jne. jne. Eks me kõik oleme tüdinenud.
Nüüd aga lõpetan ja liigutan vahepeal ennast. Täna on meil vaikne.
5 kommentaari:
Loen ja mõtlen: mis Sinuga juhtus, et keppidega käid? Kas ma olen midagi märkamata jätnud?
See maja renoveerimine on teil ikka nagu "kaua tehtud kaunikene"?!
Oled ikka väga tubli, et koolis veel tööl käid.
Tegus nagu ikka! Ja ei mingit allaandmist.
Tore kuulda :)
Helle- minul algas liikumise aasta sellega, et liikusin küll, aga allapoole. Tulemus oli puusa ränk põrutus, mille ravimine, et saaks jälle norm. funktsioneerida võttis aega 9.01 - 6.02 ja ega praegugi päris korras pole.
Olen selle tööl käimise peale mõelnud nii ja naa. Üks põhjus - kodulähedus ja toredad kolleegid. Teine - igavuse peletamine ja kui huumorit kasutada, siis mida teha nende varutud riietega :) Kolmas - raha ja soov iseseisvalt toime tulla. Lapsed asjatavad omaette ja kellele seda vinguvat vanainimest vaja on.
tegelinski - Aitäh! Suur proovikivi oli küll see kolm tubast nädalat.
Ma olen kogu aeg imestanud inimeste kannatlikkuse üle, kes suudavad vastu pidada mõnenädalase korteriremondi. Kuidas elada ripa-räpa majas, mida remonditakse kuude kaupa...ei kujuta ettegi! Saaks siis vähemalt kaunikene:)
Tänan hr. Ennustaja Konna, kes esimest, traumast ahastavat kirjatükki kommenteeris: esimeseks veebruariks on möödas. Ega ma uskunud, aga põhimõtteliselt nii ta oli. Pärast seda ainult harjutasin ja harjutan veel.
Ripa-räpa elu -see on tabavalt kokku võetud. Kuigi poisid sõbralikud ja töökad valitsevad argipäevadel 8-17 avatud uste päevad. Närveldama paneb teadmatus, et mida jälle järgmisel päeval jõutakse just MINU juures teha. Laupäevaõhtuse huumoriga ütlen: meelisvärv riietuses ja meigis on tolmuhall pluss n varjundit.
Annan kindlasti edasisest ülevaate.
Postita kommentaar