Reede, 10. detsember 2010

Kui me küünlavalgel rehkendust tegime...


Loomulikult,
nagu eile õhtul hakkasin pilte laadima ja isegi "mingi lugu mõlkus meeles" läks elekter ära. Õnneks näitas kell üsna õhtust aega. Esialgu valdas mind paanika. No et kuidas ma nüüd saan ikka ilma arvutita ja mida kõik tahtsin veel lugeda ja mida arvutis toimetada. Vahtisin nagu segane musta ekraani lootes, et äkki ikka hakkab roheline lambike vilkuma.

Pärast pimenemist selgus, et korteris viibisid antud momendil peale minu veel Po4 ja Abi kaasa. Millest ma aru sain? Üks käskis ruttu ruttu vett varuda (hilja, peremees, hilja) ja teine küsis, et kus on taskulamp?

Appikene, nad räägivad!
Alguses olin hämmingus, kuid siis, kui olime kõik see kolm elutuppa kogunenud ootasin katsemaja perenaisena edasisi tulemusi. Ja asi oli pimedust väärt. Kõik me oskasime veel valjusid lauseid moodustada ja isegi mõttepojad kasvasid silmanähtavalt mõteteks. Meenutasime kahe aasta tagust kolme päevalist lumetorm - katastroofi, mil evakueerusime sõna otsese mõttes Po 2 juurde, sest meie kodus tähendab elektri kadu kohemaid kütte- sooja toidu-vee lõppemist.
Olles end selle meenutusega hirmust higiseks ajanud leidsime, et oleme ööks valmis - kõhud täis, mobiilid laetud ja tekke ja sooje sokke küllaga.

Tõmbasin kardinad kõrvale. See mis akna taga toimus andis kujutlusvõimele tiivad. Mina küll pole see, kes päästeameti hoiatusi eirab, sest minusuguse võib tuul juba majatrepilt ümber puhuda. Kuigi kiusatus pimeduses natikeseksi õue hiilida tekkis.
Enne veel, kui jutud otsa said tuli elekter tagasi.

Pärast kuulsin, et Rakveres oli vool kauem ära. Selle võrra said ju pereinimesed omavahel kauem rääkida. Kui oskasid. Millegipärast tuli enne und meelde raamat pealkirjaga "Siis kui loomad veel rääkisid". Ei tea, miks?

1 kommentaar:

tegelinski ütles ...

Väga palju tuttavat. Alates paanikast ning rääkimisoskusest ja lõpetades raamatuga... sellised kollased kaaned ja mingid loomad :)