kolmapäev, 10. detsember 2014

Alasti sügistuules

Mis toimub äsja 59- seks saanud naise hinges?

Täna jooksis värskelt kuuene Elis mu juurde: Liina, Andreas tegi mulle musi! Milline rõõm hääles ja sära pilgus. Millal mina sellise toimingu üle rõõmustasin? Ehee. Suunurgad kisub üles ja tobe tundub. Meid, nõuka aja naisi ei kasvatatud eluetappe mööda ronima. Algul üles ja hiljem alla.

Koolitüdrukuna kirjutasin märkmikku eiteakust loetud "elutarkuse", mis kõlas umbes nii:
Naised on loodud ootama.
Alguses ootavad suureks saamist,
siis ootavad mehele minemist,
siis hakkavad lapsi ootama.
ja siis ootavad, millal lapsed suureks saavad.
 Lapselaste ootamiseni see jutt ei jõudnud.
Tundus niigi rumal ja masendav.

No kui midagi oodata tasus, siis mehele. Vanaema manitses küll: meeleke mõtleb mehele minna, aga silmi pole peas, et s...le minna. Oehh. Muidugi oli tal õigus. Mudel "olles lõpetanud kooli abiellus, lapsed sai..." töötas 70-ndatest alates täiega. Lahutusteta ja lohutusteta. Järgmise aasta lõpus saab nägemistest ja nägelemistest 40 aastat.

Mõtted kisuvad kibuvitsaliseks. Eriti veel, kui see üks ja ainuke esimene, kellega ei jõudnudki õieti tuttavaks saada, eelistas tarku pealinna tüdrukuid. Noor armastus ei kandnud välja ega vilja. Hiljem sõjaväest kirju saades tuli mahajäetu trots. Paras sulle, kannata nüüd. Siis ma veel ei teadnud, et kannatajaid on alati kaks. Elamata kooselu annab mõtetele laia mänguruumi. Et oleks on alati paha poiss ja oleks tädil rattad all oleks ta omnibuss. Internetiimed ja otsingud aitasid tuvastada, et moodsas keeles "ühisosa" oleks ilmselt lahkukasvamisega päädinud. Siiski on kena karmisügistuuliste õhtute paistel lasta ennast telefonisõnadel paitada hinges teades, et pole olnud ei olevikku, ega pole tulevikku. Oli ainult suvi. Ja tasuta unistamine.

Aga täna on täna. Postituse mõtte pani pähe minu jaoks "teise põlvkonna blogija" Ritsik pealkirjaga "Ikka veel nii armas". Et kas "käest kinni" või lausa "panniga pähe". Kommentaare oli vähe. Nii ei saanudki suletud uste taha piiluda.

Oleks minu olemine, siis pigem neutraalne kulgemine. Moto valiksin: mida harvemini koos, seda mugavam. Veel mõned aastad tagasi igatsesin meessõpra. Vestlemiseks. Meeleoluks. Elevuseks. Enam mitte. Mõelge, mis mõtlete, aga mul on naistega huvitavam. Kindel pind jalge all. Või üksi. Harva sattun seltskonnas kokku omavanuse või pluss miinus viis mehega, kes mind oma käitumise või jutuga ei ärritaks. Ilmselt mina neid ka.  Ju ma olen psühholoogiline probleem. Mõnikord suudab AK mind üllatada. Näiteks, kui saame terve õhtu viisakate inimeste moodi suhelda. Või viimatisel Rootsi reisil. Või siis kui koju tulles näen, et soojuspump on kõvema kuumuse peale pandud, sest olen külmakartlik.  Parem on siiski, kui ta oma toas enda teleka taga nohiseb. Tean, et tema mõtleb minust niisamuti. Ja mida vähem ma kodus olen, seda mõnusamalt ta ennast tunneb.

Kohustus on see, mis mind igapäevaselt kinni hoiab. Varem mõtlesin, et mugavus ka. Enam ei oska seda sõna defineerida. Kaldun arvama, et üksinda oleks mugavam.
Aastaid tagasi, kui meie kodu veel ülerahvastatud oli ja ma kogu selle melu hulgas kiiresti väsisin, siis mõtlesin: kel paha, see läheb. Ja läksin jalutama.

Nüüd mõtlen niisamuti.

Lubasin Annelile, et kasutan neid pilte sügismasenduse teraapiaks. Kümneid fotosid vapustavast rukkililleväljast, mille branne avastas. 14. juulil 2014. Valida ei osanud.Ega ma mõni fotograaf ole.





ja miks ka mitte, poripildid tulevad järgmisel korral


16 kommentaari:

Bianka ütles ...

Mulle tundub, et meie vanuses on enamuse kaua koos olnud paaride jaoks kirgede aeg seljataga ja omavahel teravamad nurgad maha lihvitud. Aeg-ajalt tuleb küll ette mõni positiivne või ka mõni negatiivne hetk, kus omavahelised suhted igapäevarutiini tasemest üle tõusevad, aga harva. Üldiselt katsud mitte igast tühjast tüli tõsta. No mis seal ikka, et mees oma mustad sokid põrandale vedelema jätab ja mina nad kokku pean korjama. Nii on see alati olnud ja nüüd pole ka enam mõtet mehe kasvatamise peale oma energiat raisata. Parem võtan need sokid lihtsalt üles ja viin mustapesukorvi :P

Olen mõelnud küll mõnikord, et kuidas oleks üksi elada.Mugavam oleks kahtlemata, ei pea teisega arvestama ega tema pärast näiteks süüa tegema, aga kas parem? Tegelikult ma pole kunagi saanud üksi elada ja nii pole mul võrdlusmaterjali.

Üks mis kindel, kahekesi on vanaduses kergem toime tulla, kui sissetulekud vähenevad. Üksikul inimesel kulub kommunaalmaksude peale suurem osa pensionist, rääkimata sellest, et kui haigeks jääd, siis oleks keegi, kes ulatab klaasi vett või toob apteegist rohtu :D Siiski kahtlen, kas õnnestub kellelgi üksnes nendel kaalutlustel vanemas eas kooselu alustada. Mina ilmselt eelistaks "võõra vanamehe" veidrustega harjumise asemel üksinda elada.

tegelinski ütles ...

ehhh... võiks peaaegu et iga lõigu copy/paste oma blogisse ümber tõsta... alates number 40st järgmisel aastal :P

helle ütles ...

Mulle ka väga meeldis see kirjutis, Emmeliina! Ja viimane pilt on lausa kuld!
Mina esindan siin kategooriat, et "parem üksi kui mingi võõra vanamehega", kuigi see pole algusest peale mu elu eesmärk olnud. Lihtsalt on läinud nii. Ma ei tea, mis aeg toob, aga praeguses eluetapis olen küll väga rahul. Teie olge ikka oma "vanameestega" rahul, sest meestel on ju vaja kedagi, kes neile süüa teeb ja sokke peseb.
Muidu nad kustuvad väga kiiresti. (Kas mitte Ritsika blogis pold ka näide mehest, kelle naine suri, ja mis siis mehest sai?)

Hundi ulg ütles ...

Üksinda on tõepoolest hea (kui elu juba nii läinud on). Harjumuse asi. Teinekord siiski mõtlen, et kuidas oleks kui keegi oleks kodus ootamas või ise kedagi ootaks.

Hankisin endale selle SOS telefoni. Et kui midagi on ja jõuan nuppu vajutada, siis usaldusisik teeb vastavad toimetused, et maja lehkama ei läheks.

soodoma ja gomorra ütles ...

Emmeliina, sa kirjutad lihtsalt nii ilusti!

konn, lendav konn ütles ...

Minu meelest väga kurb postitus.
Mina tean, et üksinda Konn ei hüppa, isegi mitte kikivarvile ei tõuse. Mugavam pole kohe kindlasti mitte. Saan kõike teha, mida ja kuidas vaid tahan? Ruttu tuleb tüdimus.
Seepärast nii ongi. Aga kindlasti on mõnel teistmoodi, ehk koguni kolmandatki. Kiidan naisi, eriti adekvaatses vanuses - häid, lahkeid, kenasid, suure - enamasti küll katkise - südamega naisi on Eestis hullult palju. Hoidke marki!

Emmeliina ütles ...

Hr. Konn tabas naelapea pihta. Kunagi lõime blogikaaslastega ÜSK-i(üksildaste südamete klubi), mille võiks ka KÜSK-iks nimetada (katkised)

Hr. Hunt - niimoodi oleks kurb. Minul. Ja hirm ka. Aga meeled on üksinda looduskaunis kohas elamisel ilmselt ergemad. Kommunikatsioon ei killusta ja lubab keskenduda. Eks see ole su postitustest tunda.

Emmeliina ütles ...

Mu kallid lugejanaised!
Mida ma ilma teie tagasisideta küll teeksin? Kurb oleksin.
Üks on suuline kontakt või telefonitsi - sõnad nagu pudeneksid laiali. Teine on kirja raiutud.
Igapäevaselt tunnen, et olen ikka rohkem kirjausku.
Veelkord suur aitäh!

Teemast veel. Mu 45.ne ema leidis endale kohe pärast leseks jäämist leskmehe, aga kokku ei kolinud. Visiit. Hiljem, kui mees vananes, siis ema sujuvalt ja kavalalt eemaldus. Aga 20 aastat olid nad ilus paar: igapäevaellu ei sekkunud, rahad hoidsid eraldi, käisid kohvikklubis tantsimas ja suvel puhkasid Peipsi ääres.
Ja muidugi see viimase tango film. Suurepärane. Vanade oskused ja noorte segapuntrad. Selle järgi tundub, nagu oleks vana väga hea olla.

Bianka ütles ...

Kui ma üldse kujutan ette vanast peast koos elama hakkamist, siis olekski see nii, nagu Viimases tangos, kunagise kallimaga. Ka siis tuleb kindlasti ette probleeme, nii erinevalt kulgenud elutee, harjumuste ning tõekspidamiste pinnalt, kummagi oma perede teemal kui ka rahaasjade üle, nagu filmiski, aga ikkagi aitab seda kõike koos hoida ja probleeme lahendada armastus. See kunagi ammu tekkinud ja vanaduses taasleitud tunne.

Aga mis ÜSKi puutub, siis seda K-tähte polnud ees siis ega paneks ma seda ka tagantjärgi :P Nii katki selle seltskonna südamed küll polnud, et need oleks vajanud mõne meesterahva "halastamatut lohutamist". Lõbus aasimine ja virtuaalne seltsielu olid parim rohi, mis hingelise üksinduse vastu aitasid. Sellest ajast meenutan siiamaani hr. Konna ja hr.Hundiulgu hea sõnaga :P

Emmeliina ütles ...

jah, Bianka, see oleks ilus...

olen täheldanud, et tühjatülid tulevaad majja igavusest. Millegipärast igavlevad just vanad korterimehed :P
Õppisin kunagi, et see, kes asisel tööeluperioodil 30-50 jätab oma vaimu ja hobid unarusse, see on 55 pluss kibestunud ja tühi ning tuttavate-sõpradeta. Naised leiavad alati tegevust, aga mehed mitte

(Emmeliina, mehe arvutis, enda oma läks remonti)

päevalill ütles ...

Muidugi lugesin.Minu mõtteid on eespool juba üks kui teine üles tähendanud,nii et ei lisaks suurt midagi.Meiega on juba kõik toimunud,aga need praegused 40 ja + mehed,mis neist veel saab-arvutiga diivaninurgas nüüd ja arvutiga 60-selt ka?meie mehed vähemalt pidid remontima kortereid või mõni kaevama maad,vabal ajal mindi kes kontserdile,kes peole või metsa pildistama,mingid head harjumused sealt ikka külge jäid(pudenedes vähehaaval muidugi sinna diivani alla).See on vaid väike puudutus Sinu kirjutisele lisaks

Emmeliina ütles ...

hea lugu, panin fbsse

lasteaialapsed istuvad liivakastis ja näpivad telefone. eemal pingil tukub kasvatajatädi.
läheneb ehmunud ema: mis te siin magate, lapsed võivad ju laiali joosta..
Kt: ei nad lähe kuhugi, meil wifi liivakasti ulatuses

trükin vasaku käe sõrmega, nüüd tean omast õlast, et on libe

Emmeliina ütles ...

sul on järjekordselt õigus, päevalill

Anonüümne ütles ...

Sel kasvatajatädil on loomulikult ka nina telefonis :D Päevalill

tegelinski ütles ...

ehhh... vasaku käega saaks ju blogida ka?

Anonüümne ütles ...

dinny 34 a abielus ühe mehega ütleb - tõesti, ei pea ise blogi pidamagi, kõik puhas tõde.
Aga ikkagi olin vana-aasta õhtul vihane, kui mees istus arvutis ja tulistas.
Ja mul on kõik ligadi-logadi, kui üksi elaksin, laseksin võõrastel meestel raha eest ära remontida (raha muidugi ka ei ole)