Üks ütlemata puudutav kirjatükk tänahommikusse kohvi oli SK "viskun tuleriidale". Kuna tema juures kommenteerimine alati ei õnnestu, siis kriban siia. Ühesõnaga, millal ma viimati reisisin?
Viimane pikem automatk toimus suvel branne maakoju, olime kahekesi nädala ja sõitsime Jõgevamaal ringi. Tallinnas käisin oktoobrikuu koolivaheajal ühe päeva poja ja lapselapsega. Siis kohtusime viimati pealinnabrannega. Iganädalased sõidud bussiga marsruudil Rakvere-Maarja-tagasi ema juurde on paratamatus.
Õlekõrred: fotokogu sorteerimine, raamaturiiuli korrastamine (uskumatu, kui palju pisikesi-õhukesi nõuka aegseid luuleraamatuid välja ilmub) , romantilised filmid öösel ja patja nutmised ( "Mina enne sind") Täna ilmselt "Parimad aastad mu elus". Ja loomulikult "Ääremaa". Puhanud peaga Plekktrummid, Betty Alver, Subbi. Pikad telefonikõned kolme brannega ja kurvaveini joomised nende kõrvale (nimetan selleks üksi pokaali tõstmist)
Kolm lühemat koolis (tööl) käimise päeva nädalas annavad põhjust varaseks hommikustardiks. Zuumitundides näen uniseid lapsi ja reipaid emmesid.
Iga kooliuudisega kajastub Poeg 3 kodukontor, kus neli on hommikuti nelja arvuti taga: Esimene, kolmas ja viies klass. Õnneks keskmisest nutikamad, löövad läbi. Raamatuid loevad ka.
Ah jaa, kokkamised emaga. Viimane õnnestumine oli Vahemere kook.
Ups, tulid hoopis külalistetoa uued kardinad :)
nüüd kook..
93,5-ne ema peaks reedel saama teise vaktsiinisutsaka. Siis on julgem koolivaheajal pealinnalapselast võõrustada. Meie sutsaka teine osa saabub 19.aprillil.
Ah jaa, pidin midagi naljakat lisama. Kapist välja tulemise tuhinas riputasin lemmikmantli kevade ootusel rõdule. Ribid olid ees ja nii ta siis mitu päeva seal rippus. Kui eelmise nädala järjekordne lumi kimbutas, siis otsustasin mantli uuesti tuppa tuua. Pühapäeva hommikul kerisin ruloo üles ja mida ma nägin. Orav nakitses mu mantli kallal. Ausõna, lausa näris. Kutsusin pudinad-lapselapsed vaatama, et tunnistajad omast käest. Selle ajaga hüppas proua või härra rõdu servale ja jäi meid ülbel näol vahtima ning ei mõelnudki ära minna. Terve rõdu oli tema, kui pisikese kurjategija, käpajälgi täis. Tõin loomulikult mantli tuppa. Päris augustada ta ei jõudnud, aga vastu valgust vaadates on mõned kohad hõredamad.
Mõtlen, et kui ma poleks seda pühapäe hommik avastanud, kas siis esmapäeva õhtul Maarjast tulles oleks riidepuul rippunud ainult mantli ribad? Ja mis oleks saanud villa söönud oravast?
5 kommentaari:
Just praegu räägib Neeme Raud Vikerraadios. Nii vanus kui taust on meist, Sinust, teistestki, nii erinev. Aga suures plaanis palju sarnast. Kuulame üle. Loodan midagi leida sealt endale, Sulle, teistelegi.
ütlesid, et keegi ju ei kommenteeri - jah, selline igava blogi seisund, peab ilmselt kribamise lõpetama, kui just ei suuda fotojahti sulanduda
Orav teeb pesa, küllap sinna see mantli vill kulus, märtsis peaks oravatel pojad olema, kui ei eksi :)
Sain just eile kinnitust, et kisuvad välja ja viivad aiast ka mahamaetud villa majaehituseks!
inimene õpib kogu elu - ka oravate elu :)
Postita kommentaar