Kolmapäev, 2. detsember 2020

Ümbritse ennast helidega

 

Ega ma enne jõulusse minna saa kui eelmine teema luku taga.

Kuigi otsustasin, et sel aastal ma lihtsalt vanemaks ei saa hakkas kõik imeline iseenesest juhtuma. Nimelt kinkisid pojad koos kaasadega mulle vinüülplaadimängija. Poeg 4 oli soovi suust ja silmist välja kavaldanud ja nii see mulle kohale tuli. Ausõna, olin ikka täitsa pöördes. Ei mäleta, kas olen plaaditeemal varem postitusi teinud (ei viitsi otsida ka), aga abielu-elu esimene oli  Vega 312 grammofoniga. Ja hakkasidki vinüülid kogunema. Oli pisikesi, nelja looga, aga rohkem ikka neid tavalisi. Tutvust pidi ka olema. plaadipoes. Teine mängija oli juba suurem ja kastidega Radiotehnika stereo. Vinüüle ehk sel ajal plaate, tuli aga juurde. Siis läks nõel katki ja nii see jäigi paljudeks aastateks. 

Sorteerisin kõigepealt veidi eesti levimuusikat: "Kasekesest" ja Sven Grünbergist Marju Läniku ja "Suveniirini". Appikene, kas ma tõesti ostsin kõike, mis müüja-klassiõde ette söötis. Aastad olid siis 1975-1990. Hilisemaid oste ei leidnud. Imelik, just vinüülid puhuvad kõrvadesse läbi mälestuste hoopis sügavamaid helisid, kui juhuslikud raadiolood. 

Poeg 1 ja 2 meenutasid laste plaate. Neist populaarsem "Pille Riini lood" (loeb Viiu Härm). Meie parool "üks väike lauasai ja 300 grammi koort) on just tema häälega mällu sulandunud. Teine, nn. meieperemuinasjutt kannab pealkirja " Muinasjutt kitsetallest ja kolmest kitsest". Alles nüüd avastasin, et jutud on väga ammu linti lugenud Mari Möldre (1890-1074). Sellest jutust viriseva häälega "Kitse-ema, sööda mind!" tuleb veel praegugi hästi välja. 

Väljamaa plaatidest võiks omaette peatüki kirjutada. Samamoodi seinast seina. Queenist ja Zodiakist Modern Talkingu ja igasugu italjaanodeni. AK oli rohkem dzässihuviline. Seda virna pole veel jaksanud läbi närida. Klassikat ka mitte. 

Heli on mängijal jummala hea ja olen leidnud vähe plaate, mis üle viskavad. Mõnede taustal koristasin kunagi tuba ja ilmselt põrutasin põrandat liiga aktiivselt. Täna proovisin, kas pliit ja praeahi lähevad Fixi Tsirkusega paremini puhtaks. Muidugi. 

Ah jaa, manuaali peale on kirjutatud TEAC MC- D800. Nagu ikka tänapäeval on ka seal kasti sees mitu ühes. Pisikeste plaatide pesa, raadio ja isegi kell. Õnneks ei viiluta ega vahusta :)

Imelik, kui selle plaadimasinaga koos murdis nii tugevalt minevik mu tuppa, et valgust ja selgust sai tuba täis. Selja taga on olnud pikk ja sündmustetihe ning "mis oli, see on läinud, mis tuleb-alles ees" tunne.

Pidu tegime ka. Sellise, nagu minu unistuses. Et on üks metsaonn ja kamin ja mina seal kamina ees. Kõik asjatavad, sebivad ja kõigil on hea. Üks 11-ne võttis päeva kokku: Keegi ei riielnud ja kellegagi ei riieldud. Mis sa veel tahad.  Minu perekond!

Töökohas sain ka ümmarguselt pärjatud. Raamis kiri, kaart, kaunis lillekimp ja sõbralikud ning hoolivad kolleegid. Kaks brannet on ühekaupa külas käinud, mõned ootavad kutsumist ja olukorda. See peaks tulema niisugune, et muredel oleks ümaram kuju. 




3 kommentaari:

päevalill ütles ...

Ja veel rubriik- kumb on parem, lehm või auto?.... ("Kohviveskiga kultuuriministeeriumi" oleks liiga lihtne!) Igatahes mäletan, meie vanemate laste sõprade seas olid need populaarsed.

helle ütles ...

Suurepärane kingitus! Andsin oma vinüülplaadid vennale, kui Pärnu kolisin. Mul oli palju ka Eesti luulet, vene ajal anti neid välja hulgi.

SG ütles ...

Ma juba mitu aastat mõtlen samuti selle masssina peale. Nüüd veel sina ka ...