neljapäev, 31. detsember 2020

Tahaks olla originaalne, aga...


Algus oli ju ilus! 

Alustasime ema korteris kapitaalse remondiga, mis pidi kestma umbes kuu, aga venis ja venis. Siis pandi kool kinni ja meid hirmutati koduseks. Koperdasime emaga 90 ruudu peal hommikust õhtuni nagu kaks vana inimest. Kui ilm lubas põgenesin õue ja sundisin ema ka kõndima. Valdav teema oli toit ja veelkord toit. 

Mai lõpus sai ema pooleliolevasse elamisse tagasi. Töömehed olid lihtsalt parematele jahimaadele putkanud. 

Pikkamööda saabus suvi. Minu meelest oli algus külm. Või ma ei mäleta. Kool lõppes kuidagi järsku. Nutsin. 

Soojal ajal alustasin bussiprojektiga. Peamine sihtkoht Käsmu. Fotode järgi fikseerisin, et kuus korda. Väga äge oli, kuid põlvevalu hakkas juba siis tunda andma. Ainult vees oli hea. Maarjas käisin loomulikult sageli ja Simunas. Nii surnuaias kastmas kui branne juures.

Majabrannega sai tehtud kaks suuremat autoretke: üks märtsis Aegviidu-Soodla ja teine mais Esna-Peetri. Lühemaid sutsakaid oli ka: Karepa, Mahu, Tapa.

Igal võimalusel kamandasin kolme pudinat (11, 9, 7) Kord meil, kord Maarjas.

Ära jäi  lapselapse õnnitlemine gümnaasiumi lõpetamise. See-eest noormehe ametikooli lõpupidu lähedastega oli äge.

Huvitav ja ainulaadne kogemus oli elada linnabranne juures päris maal. Sauna kütta, arhiivi sorteerida ja veidi ringi kollata. Kahjuks ei soosinud meid ilm ja mõned head plaanitud asjad jäid ära (näiteks Kuremaa järves ujumine) Hiljem kordasime seda veel, aga siis oli mu liikumine juba väga piiratud.

Kui esimest korda nn. jalg mulle ei allunud, siis mõtlesin, et küll läheb mööda. Puhkan puhkan ja hakkan aga jälle. Maabranne piitsutas maal takka: kõnni aga kõnni! Niikaua kui oodatud penskarite bussireisil Padise-Haapsalu peaaegu enam edasi ei saanud. Ka Tormise Lindude äratamine lõppes fiaskoga. Kui pealinnabranne mind Tallinna bussijaama autost maha pani ja abituna maha jättis  oli juba vetsu minek eneseületamine. Kuidagi sain koju. Poja tungival nõudmisel külastasin perearsti. Tema ei võtnud midagi tõsiselt, vähemalt nii tõsiselt kui mina. Ema ka ei saanud aru. Esimesel septembril läksin kooli kepiga. Olin valmis kõigest loobuma. Õnneks lõpuks kirurg sai aru. Kaks süsti silusid küll kortsud näos sirgeks, aga valu võtsid ära. 

Tööl tulin toime. Arvan, et tänu vee - ja saunakeskuse kuukaardile. Detsembris jätsin selle ära ja valu hakkab pikkamööda tagasi hiilima. Uuel aastal jätkan kindlasti, kuigi libedus hirmutab. 

Ah jaa, üks vanusenumber muutis novembri lõpu pidulikuks. Minust hooliti ja peeti lugu. Perekond ka, loomulikult. 

Lahkumised detsembris ehk miks ma seda kuud ei naudi. 14.dets.1972 suri mu 40 aastane isa. 1975 24.dets. tema isa, 1990 dets. läks äi, 2007a. isa vend, 2016 abikaasa, 2018 abikaasa õemees, keda tundsin sama kaua kui abikaasat. Kõik mehed.

Kurva noodiga ei tahaks lõpetada. Varsti varsti saabub üks neljandik peret. 

5 kommentaari:

Mummo ütles ...

See on tõepoolest kurb kui su valust ja murest ei saada aru. Mul ajab juuksekarvad püsti kuuldes endast paarkümmend aastaid nooremaid nentimas, et vanus on vaid number. Jah, oleks see vaid nii! Võib-olla ongi viga meis endis, et ei taha kurta. Olen seda meelt, et ka valusatest ja kurbadest asjadest ning olukordadest peab avalikult rääkima. Ja sealjuures vananemise valudest ning võludest.
Jõudu ja jaksu uueks aastaks! Rohkelt säravaid päevi, uusi avastusreie ja mõnusaid blogijutte.

Mummo ütles ...

uusi avastusreise :)

konn, lendav konn ütles ...

Kui oleme kõik eakohase sutsaka saanud, tuleb kohe kutse seeniorkokule!
Vajadusel tulen bussile rulaatoriga vastu:)
Head uut ja paremat!

Emmeliina ütles ...

Uue aasta esimesed üllatused blogisse! Kokku tulemise ootuses.

tegelinski ütles ...

Ikka õnne ja tervist, ja lahedaid ettevõtmisi uude aastasse!