Noh ja nüüd on aasta läbi.
Seda aastat me ei taasta.
mis on läbi, see on läbi.
Aasta otsa kestis aasta. No ja nüüd on aasta otsas.
Seda aastat me ei taasta, mis on otsas, see on otsas.
Pole hullu, tuleb uus juba jaanuarikuus.
Nagu mullu. (autor Ilmar Trull)
Panin AK mälestuseks kamina põlema. See on meie pere parool, mis tähendab korteris teleka lülitamist kanalile Kamin. Kuigi ma juba üle kuue aasta jõululaule ei talu, siis alati saab taustaks grammofoni keerutada. Mariann nägi minu uut grammarit esmakordselt elus (no filmides olen näinud, ütles ta).
Perepidu oli täpselt pooltele. Lähikontaktsus puudutas kõige nõrgemat osa st. kolme parajas eas koolilast, kelle kingivirnad praeguseni põrandanurgas laiutavad. Nutsin jõuetusnutu ära ja tegin endale selgeks: kui see aasta lõpp juba p...s on, siis nii on. Sellele vaatamata võtsime pooltega poegadest peost parimat. Mi 4 oli ja 2 lapselast, neist vanem lasti Kaitseväest puhkusele. Panime tümpsu põhja (miks mitte Apelsini), sõime ja jõime. Mi 2 oli tööl, aga andis oma panuse. Frittis suured potitäied igasugu sibularõngaid, nakitsaid, pisipelmeene...Siga oli ka.
Kingipakid loosisime, välja arvatud lapsed. Ja mina sain vapustava kingi, plaadi Eesti Laulupidu 150. (proovisin linki panna, aga ei saanud). Ei hakka ümber kirjeldama, siis peaks eraldi postituse tegema. See oli teema, mis ühendas. Uskumatu, kokku jätkus koosolemist tubliks kaheksaks tunniks.
Jõululaupäeva ilm valmistas pettumuse. Vihmavarjuga pole ma veel sel päeval surnuaias käinud. Sellele vaatamata oli küünlaid palju. Jäin ööseks ema juurde nagu möödunud aastal ja käisin kohalikus kirikus õhtujutlust kuulamas. Rahvast oli 50 kanti. Õnneks üllatas esimese püha hommik täielise jõuluilmaga. Nagu postkaardil. Ja nii püsib see meie kandis tänaseni.
Telekast olid mõlemad jõulukirikud kaunid ja ülekanded minu meelest hästi teostatud.
Olen kasutasin vaba aega fotode sorteerimiseks ja läbi selle aastameenutusteks.
No oli (on) ikka aasta!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar