Poiss, laulud ja mina

1972

see on nüüd küll väga isiklik postitus, sest  nagu luule, on meie aja poplaulud öödesse ja sündmusse sisse murdnud .
nii juhtus minuga

Poleks kirjutanud, aga eile öösel ... lihtsalt, öeldi mulle jälle selliseid sõnu, mis olid minu jaoks
kallis
kõigekõige
ei pööranud sinult silmi
ei olnud teiste jaoks hingamisegi ruumi
armastanarmastan armastan

malevasuvi
heinalõhn
häbenemine
pöörasus
miskipolevõimatu
koos
lahus

Olen talle mitmeid mälestustelaule saatnud (muidugi mitte ise tehtud, nii andekas ma polnud)
huvitav - luuletused pole säilinud ju need olid ikka nii koledad, aga üht kidralugu mäletan küll -  mitte minu sõnad, mida püüdsin muusikasse panna

sinule sõber
sinule kallis
pühendan selle viletsa viisi
mannetus keeles
mida ei tõlgi
kunagi keegi me öisesse keelde

sõnu ei olnud
olid vaid huuled
mis kohtusid suudlustes
lahkusid vaikuses
olid vaid käed
ja olid vaid kehad
valgust ei olnud
me nägime niigi
...
jäin kahtlema , kas Jonny Isotamm või Joel Sang (minu sügavam vabandamine)


Kalmistult koju sõites ja enne mitmete tolleaegseta tantsupartnerite nimeplaate vaadates terendas silme ees: " see on läinud, see on läinud, see on läinud!..


Aga lugu nimega" Poiss ja mina" jätkub...