Baltoskandaal

ehk "Suuseks paavstiga" ( näpatud Andres Pulverilt) Virumaa Teataja, 8. juuli.

Olen alati mõelnud, et Baltoscandal on minule liiga keeruline. Noh, et mis mina, lihtne inimene, sellest peenest kunstist taipan. Sellepärast pole ühelegi festivalile trüginud.
Seekord tuli minna, sest kingitud hobuse suhu ei vaadata. Laupäeva hilisõhtul võtsime Pealinnabrannega selle tee ette. Tema tütreke juba ootas meid, olles eelnevad kolm päeva etendustele pühendunud. Ma ei tea, miks ta just selle meile valis.

Saali uksetagune oli põnevust täis. Ei olnud nagu Rakvere! Kostis võõrast keelt ja võõrkeelset naeru. No see on selline naer, mida naeravad noored ja kompleksivabad. Mitte nagu meie, kes itsitame ja punastame pihku. Selline maskideta olek jätkus saalis. Ainult mina üksi piidlesin silmanurgast. Teretuttavaid nagu polnudki. Etenduse jätkudes sain aru miks polnud. Ontlikud pereemad-õpetajad-kasvatajad lihtsalt ei tule midagi nii õudset vaatama. A kust nad teadsid? Eks festivali nimi ütles.

Tõlge oli tasemel ja kuna olin teinud veidike eeltööd st. lugenud tüki tutvustust, siis arvasin teadvat, mida oodata. Tegelikkus oli ikka mitu korda õudsem. Kui see kõik lõpuks lõppes, siis mõtlesin, et ma ei saa tükk aega sellest mudast välja. Sumedassse suveöhe sisendes kerisid kurjused ikka veel silmade sees.  Ja maha saetud rist. Selline etteaste.

Kas juhus? Järgmisel päeval loen, et meie väiksel niinii nunnul eestimaal on lapsi, kes nõustuvad burgeri eest võõra onu juures ööbima (Kelli Kukin, Tartu Postimees, 9.juuli) ehk kuni 500 seksuaalselt väärkoheldud last aastas.

Aga mida minusugune üldse elust teab? Inimesed on ju nii ilusad ja head.