Jalajäljed kivitrepil
Poeg 3 koos kolme järeltulijaga (9-ne JR, pea 7-ne LJ ja äsja 5 saanud tütarlaps LM) on endale pesa teinud alevimajas, kus veetsin oma teadlikust elust viisteist aastat. Viiest kahekümneni.
Olen seal varem ka ümber maja luurel olnud ning lahkel loal tolle-aegse naabripoisi elamisse külla kutsutud.
See on nagu vana lasteraamatu uuesti lugemine: midagi uut ja midagi vana. Meie minevik on see, mida me mäletame.
Vanaema, istume õue ja räägime vana-aja jutte!
Seda ma siis teengi. Mõnuga. Niikaua, kui on kuulajaid. Pikkamööda rullub lapselastes lahti muster: Minu ema ehk puruvana, vanavanaisa Lennart, keda nad pole kunagi näinud, onu Kuntu ehk Väikevend ning mina. Ning aeg. Viiekümnendatest seitsmekümnendateni. Ja ikka küsimused: kas mina siis olin? Kus mina siis olin? Kas minu isa oli? jne. Ma ei mäleta, millal minul see peredünastia selgeks sai. Oli vanaema ja vanaisa haud ning nende vanemate hauad. Olid teine vanaema-vanaisa ja nende vanemate hauad. Õnn, et lähestikku ja õnn, et ei mingit kärgperendust. Segadust vähem.
Milline vanaema ma olen?
Toivo Niiberg puistas mitmesuguseid vanaema tüüpe:
https://60pluss.postimees.ee/4435705/kellele-ema-kellele-vanaema-kellele-amm
Nii nagu pole stiilipuhast temperamenditüüpi, ei leia ma endale sobivat.
Jah, ma jätkan pensioni kõrvalt töörabamist ( oleme autoriga pea ühevanused).
Sellele vaatamata püüan olla priitahtlik pühapäevavanaema kolmele.
Innustunud vanaema-lapsehoidja ühele.
Kauge vanaema ühele.
Ja lihtsalt vanaema kahele peaaegu täiskasvanule.
Praegu veel seitse.
Grupeeringu järgi peaksin olema vana vanaema. Vanimate lapselaste järgi. Noorimate järgi aga noor vanaema. Kolme lapse peale. Niisiis olen ebatraditsiooniline. Ka seda varianti pole, et kas lapselaps on poja või tütre oma. Lihtsalt tütreid pole :)
Milline ämm ma olen?
Ilmselgelt kehv. MI 3-eks ei kannata mu varjugi. MI 1- eks on minu headust ja rahakotti kenasti kasutanud. MI 4-eks 2 kadus nelja tuule poole. Ehk nagu puruvana-minu ema lausus: jälle tuleb pildiraamis pilti vahetada.
Järgi on praegune MI 1, tujukas ja ettearvamatu, aga noh, tulen toime.
Ja MI 4-eks 1, kellega endiselt sõbrasuhetes.
Ainuke, kes on minuga leppinud on MI 2. A mis tal muud üle jääb.
See kõik on hullem, kui kärgperendus. On "minijaid" ja on "tulijaid". Ja lõppu pole näha.
Õnneks lõppes võimalus artiklit lõpuni lugeda. Lõpulause oli ängi tekitav: oma poega haletsev ämm on minial jalus. Ja eks see 60 pluss olegi üks vanamuttide lugemisvara :D
Tean ise, et olen maailma parim vanaema. Teised vanaemad on samuti maailma parimad.
Pildil neli põlve Pandivere talupäeval kakukesi küpsetamas
Elu möödub nii ruttavana:
kes on laps on ju suur õige pea,
kes on suur, õige varsti on vana,
ja küllap see nii on hea.
Kuid et aastad kaovad nii ruttu,
on üks mõte mind vaevanud vahel:
Rohkem peaksime ajama juttu
enne pimedat veel omavahel.
Ellen Niit
5 kommentaari:
Eks see ämmade ja miniate suhe on veidi keeruline. Mul on üks minia, õnneks väga tore ja armas. Kuidas mina talle paistan on iseasi, ilmselt tüütu sekeldajana. ;) Aga õnneks ta ei näita seda välja saame väga hästi omavahel läbi.
Üks poeg on veel vallaline. Ja seda tulevast miniat ma juba kardan ette. Teda pole hetkel veel isegi silmapiiril mitte. :)
Vanaemana oled sa kindlasti parim. Mulle meeldib ainuüksi see,kuidas sa oma lastelastest kirjutad. Nii südamlikult.
Päris huvitav, mis sa siis teinud või hoopiski tegemata oled jätnud, et sind kohe silmaotsastki ei salliat?
Sille, aitäh! Eks sa poegade emana ju tead, millest räägin.
SK - ssee on pikem arutelu, aga üks on selge: ma ei luba neil naistel enda poegadest halvasti rääkida, minule kurta ja viriseda. Olen vastanud: ise valisid enda tulevastele lastele isa.
Ainult Po4 pole veel isa. Ja tema juurest lahkus alles kuu tagasi MI 4 teine. Siis kirjutasingi selle luuletuse:
Mu toas on käinud palju tüdrukute samme
ja mitmed kontsakingad uksel jäänud maha...
Ma ammu pole tüdruk
aga samme
ja nende liikumisi meenutada tahan.
Üks väikseid jalajälgi tippis
ja teine tuli arglikuma jõuga.
Ma mõistsin mõlemat
ja seltsiks olla püüdsin
küll hingega,
küll napi vaimunõuga.
Nüüd tunnen valu - see on minu tunne
ja nutan üleliigseid pisaraid.
Kes olen mina?
Keda abiks hüüdsin?
Ja kas ma üldse kõigest aru sain.
Need on Poeg 4 kahe naise lood, kes mõlemad mulle väga südame külge kasvasid. Esimesega jäin suhtlema, teine kadus hüvasti jätmata. Kurb, väga kurb.
Täna õnne et pojad jäid. Oleks võinud minna palju hullemini, kus miniad seavad pojad valiku ette ja ütlevad: kas mina või ämm, mõlemat korraga ei saa.
Selle peale ma ei tulnudki.
Postita kommentaar