Minu esimene kokkupuude selle kohaga sündis umbes 15 aastat tagasi. Kõike-teada-tahtev reisijuht viis meid Kirna, kus me aias otsisime energeetiliselt tugevalt mõjuvaid kohti, kuhu olid pingid paigutatud. Oli uskujaid ja oli umbusklikke. Mina kõikusin vahepeal.
Kümme aastat mõis ei kõnetanud. Asus teine ka minu elukohast piisavalt kaugel ning Virumaal mõisate puudust pole. Aga 2013 jäi ta ette olles just muutuste tuules. Helle Anniko oli taevaste teede poole teel ja Henn Hunt tema tegevust jätkamas. Ütlen vaid, et meie brannega ei jäänud öist munkadega kohtumist ootama. Tervendavatel pinkidel istusime küll. Näiteks viie kuuse vahel asetseval "hea une pingil"
Nüüd tegime seda jälle. Jälgige netis. Peale niisama vaatamise toimub mõisas mõndagi huvitavat.
Laupäeva õhtuks oli loeng lõppenud, kohvikutoit otsas, aga lahked oldi ikka. Kostitatud üle 200 inimese. Meie soovisime lihtsalt olla. Ja seda meil lubati. Keegi ei tülitanud, jälitanud, soovitanud. Suurepärane vaikelu.
Ja ikka veel seesama unine taburet.
Kõik muu oli lilleline, purskkaevu vulinaga, puude ja lillede salakeele sosinaga.
...
Nagu peaaegu alati, saime õhtuks koju
...magab maja, tukub tuba, tudub kaja, uinub uba, tuulgi uinub, kell ei tiksu, ainult ainult süda tuksub... (Leelo Tungal)
See kõik oli ilus, nagu alati.
Aga nüüd pealkirja juurde. Täpselt sellised sõnad paiskas mulle üks tige inimene, kui panin kahtluse alla tasuta bussisõidu ebamäärasuse. Siis ma veel ei teadnud, et alates esimesest juulist pean bussi sisenedes kõigepealt ütlema oma vanuse ja alles siis saab minust klient. Alguses tegi nalja, aga kümnendal sõidul muutusin kurvaks: kes ikka tahab, et teda vanemaks peetakse. Isegi tasuta sõidu eest ei ohverdaks. Või mine tea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar