Kellast, unest ja plaastritest

Ei jõudnudki märtsis rohkem kui kolm postitust teha. Süüdi oli kell. Mis teha, kui ma pole paindlik ja ei kooldu keeratud kella järgi. Oli ja on kaks varianti:
1. Tukkuda vabal õhtupoolikul tunnike kui kena päike tuppa paistab; minna voodisse kümne paiku, valida film, vaadata lõpuni ja suikuda nats enne keskööd. Hommikul käivitada telekas veerand seitse, veeretada ennast voodist põrandale, sundida keha püsti ja kobida kinnisilmi duši alla. Suur kruus kohvi, veelkordne keha sundimine ja poole kaheksaks pole juba viga.
2. Tukkuda mittevabal õhtupoolikul tunnike kui kena päike tuppa paistab ja lapselaps "tahvlis toimetab". Koju jõudes kaheksa paiku valida saade ja avastada ennast keskkööl teleka eest tundega "mida ma vaatama pidin?" , sättida uuesti und ootama, vaadates unenägude asemel mitu korda öö jooksul kella. Hommik vt. eelmist punkti.
Telekale konkureerivad natuke arvutit ja telefon.

Nii see märtsi viimane töönädal möödus. Reedel ja eile tekitasin pika hommiku-une jättes ära päevase, sest tuletasin meelde "tunnikene tukkumist toob kogu eluks kukkumist". Pühapäev, see tänane, algas veerand seitse. Vaikne, väga vaikne. Tundus tore tekitada veelkordne hommiku -uni. Prillitoosini.
Kas tunnen ennast puhanuna?
Ei ja veelkord ei.
Kindlasti läheb vähemalt veel üks nädal kannatusi.

Just praegu saabus lahendus! Plaastrid!!! (Hommik Anuga) Esimene emotsioon: oi kui väiksed :( Probleemsetele kohtadele. Meetriseid polegi. Trükin idealest.ee. nagu soovitati.
APRILL! Olete 2157 aprillinalja ohver.
Istun ja naeran. Korraga on kogu väsimuse koorem turjalt kadunud. Naeran veel ja veel ja veel. Peaaegu oleksin valmis olnud maksma 200 ja veel rohkem.

Järgmisena oleksin valmis ostma naeruplaastreid. Maksma 200 ja veel rohkem.