Paneme muti pausile

..öeldakse Majasokule ehk Hildur Sokule. Ilmselt veidi mulle ka.

Oi, see oli hea. Lähimateks kaaslasteks üheksa- ja kümne aastased kodukooli lapsed.  Kaugemateks kogu publik Estonias Karlssoni ja Väikevenna lugusid vaadates - kuulates.
Klassika, nagu minu vanused ütlevad enne etendust. Uudne, nagu minuvanune ütleb pärast etendust.
Kui maha kriipsutada nihelemised, kolistamised, krabistamised, nagistamised, tossude tulukesed /Rakveres on need keelatud) nutisähavatused (varsti tuleb vaheaeg), pisikeste  pissipausid (uks lahti- uks kinni) ja veel miljon segavat asja suurte jaoks...oli äratundmist "ahhaa" ja palju naeru "ahahaaa" . Naeru polnud keegi kaotanud.

Lapsi ka ei kaotatud.
Ei  teatri soppidesse, ei kohvikutesse, ei vetsudesse. Kolme suure peale nelikümmend pole just vähe ja vist ka paras mitte.

Oleksin tahtnud lastele selgitada, et teater ei alga puhvetist, aga laulu ümber ei lükka. Oleksin tahtnud lahti rääkida  seda "teatrimaagiat" aga kuidas?

Tagasiteebussis haaras kolmandikke nutihullus, kolmandik sõi ja kolmandik tukkus.  Oo, üleküllus olgu su nimi. Üldistades.

Tegelikult  oli hulgas kindlasti mõni väike "päranisilmne tüdruk" ja "suu lahti poiss", kes läks koduteele tundega, et käis kuskil maailmas, mis tähendab teatrit.

Karjaga on hea, parem kui mitte midagi. Aga see on ikkagi nagu karjalaskepäev, kus noored lastakse nurmele kepsutama.

Parem proovige alguses koos perega tasa ja targu.

Minu jaoks on Väikevend vaade minevikku. Poiss, kes unistas koerast ja kes  oleks käinud katuseid mööda.  Juba siis, kui meie olime lapsed ja seda laulu veel polnud. Õnneks Astrid Lindgreni
" Väikevend ja Karlsson"  oli.