Ta lubas tulla täna, veerand seitsme paiku...

Juuksed on lahti. Vaevalt, et märk saabuvast kevadest. Elukevadest ammugi mitte.
Ajan näpuga arvutist tarkust taga ja saan teada, et juuksed kasvavad tsüklitena. Ilmselt eemalduvad ka tsüklitena. 100 000 oletatavat karvanääpsu vajavad toitaineid. Rauda, rauda tuleks närida. Tsinki ja vaske ka. Ning igasugu muid: A-d ja B-d ja C-d ja D-d ja E-d ja...F-i ka. Neljandik tähestikku.
Toitu ikka ka. Näiteks kaera. See pani hobustel karva läikima. Mnjahh.

Olengi sel aastal hoolitsenud rohkem hingekese kui ihu eest. Nüüd on tasumise tund. Õnneks ta viibib veel. Saan mütsi kõrvuni venitada, suure salli kaela siduda,  tosserdamise saapad jala otsa panna, õue minna ja kujutleda, et mõne tunni pärast ta tuleb.

Vajab ikka väga suurt kujutlusvõimet.