Need T- tähega sõnad on mõneti üksinduse leevendajad.
Telefoniga räägin palju, aga ainult loetud arv inimestega. Esikohta jagavad ema ja E.
Ema kõned algavad üldjuhul etteheitega: Pole sust juba tükk aega midagi kuulnud. Seda juhul, kui üks päev helistamist on vahele jäänud. Tunnise kõne jooksul suudab üheksakümne aastane analüüsida ajalehtedes loetut, uudistes kuulatut, süveneda probleemi "kes nn. seltskonnatähtedest nüüd kellega elab ja kes kellega lapse sai". Kui tal on õnnestunud alevipoes käia, siis saab jagada vanade tuttavatega kohtumise kogemust jm. Need on üldjoontes toredad kõned, sest 90 on ikkagi soliidne vanus ja kui inimene suudab arutleda, siis on kõik korras. Halvaks pöördub siis, kui telefonihelinaga kaasneb minu südametunnistusele koputamine. Kus sa olid, et vastu ei võtnud? Kellega sa tund aega rääkisid? Siis järgneb "asi", mille pärast helistati. Et kuskilt valutab ja ravimit pole kohe võtta. Olen argipäeva õhtul sõitnud 30 km. ja tagasi ka. Aga selles pole midagi ülejõu käivat. Tegelikult.
E kõned on igapäevased. Algatajaks enamasti tema. Olles töövabadel päevadel maakodus omastehooldaja saan aru, et tal on vaja kellegagi jagada, et mitte lolliks minna ja põgeneda. Need on tujukad ja pikad kõned - sageli paari tunnised. Vahest jääb kõrva mõru maik, mida raske alla loputada. Siis pean pea padjale panema ja öösel mitu korda patja keerama. Et kõik sinna sisse koguneks ja kõrvust välja voolaks. Sellele vaatamata olen nende kõnede kaassõltlane.
Arutleva kõne ja infovahetuse partner elab ainult poole tunni kaugusel. No mitte pole seda kokkusaamisposti. Külm on ka ja vähemalt mina olen laisk. Need kõnevahetused toimuvad vahelduvvooluliselt ja pakuvad mulle rõõmu. Mõnikord saame ikka kokku ka.
Naiste poole peale jääb veel Pealinnabranne. Kui "arvetid" lakke ei küüniks, siis mina jagaksin temaga iga päev päeva. Sest mida külmem talv, seda harvem kokkupuude.
Poegadest on ainult üks, kes helistab. Enamasti siis, kui pikka autosõitu sõidab. Meil on, mille üle vestelda.
Ah jaa, kaheksa aastane ristipoeg helistab ka. Vahest mitu korda päevas. Kui abi vajab. Vahest jääb mitu nädalat vahele. Kui abi ei vaja.
Televiisor on viimasel ajal meele lahutamise kohapealt esikohal. Õhtuti ja öösiti. Kui erutuse tõttu unenäorong ei sõida läbi toa. Näiteks kui tuled enne keskööd pojaga linnapea korraldatud vabariigi aastapäeva vastuvõtult. Norm. ajaplaneeringuga inimene valdavalt öösel ei helista.
Või siis, kui kaheksa paiku tukk peale tuleb ja südaööks läinud on.
Muuseas, vaatasin seda aastapäevafilmi kolm korda. Esimesel korral tekitas õudust, teisel korral sain enda arust mitmele asjale pihta ja kolmandal hakkas kõnetama.
4 kommentaari:
Tore lugu, selline väike "kasukasalat" , kõike ühel taldrikul. No mis mul viga lugeda, kõik äratuntav. Ei tea, kuidas võõramatele tundub?
Jah, kuigi endal selliseid omastehooldamise probleeme hetkel pole, mõistan, kui keerukas teema see on. Sul on ikkagi vedanud, et ema nii kõrges vanuses ise veel hakkama saab.
Aga see juubelilavastus, vaaatasin ühe korra, mõnest asjast ei saanud aru, mõne koha peal käisin kohvi ja kohvikõrvast toomas ja vaatasin edasi sealt, kus jälle huvitav oli. Aga mina sain seda teha oma kodus ja diivanil, ja seetõttu nimetan seda täitsa huvitavaks. Aga need, kes ERMis püstijalu nii presidendi ülipikka kõnet kui seda pikka etendust pidid vaatama... Vaesekesed, ma üldse ei imesta, et neile ei meeldinud. Mulle tundub, et nii kõne kui etenduse lühendamine oleks inimeste suhtes olnud hooliv ja oleks tulnud ka kunstilisele tasemele kasuks.
ah, sa kõlad kuidagi nii tuttavalt, peaaegu nagu ennast kuulaksa:)
Hea blogi)
Postita kommentaar