Koolis on kiire ja pidulik.
Juba kaks nädalat maalisime rahvariidetriipe, lõikasime ja kleepisime suitsupääsukesi, tegime lipuvärvides kollaaže...Nõukogude ajal püsti pandud ja hiljem kaunimaks tehtud maja muutus iga päevaga.
Möödunud nädalal tuli kodus tuba - toa haaval läbi kammida, kottidesse toppida ja koolimajja tassida vanu ja väga vanu lasteraamatuid; vanu ja väga vanu väiksemaid ja suuremaid esemeid; vanu ja väga vanu fotosid. Lõpuks tulid kapist kaasa sugupuud ja perelood.
Hea, et koolimaja peaaegu õue peal. Naabrilapsed-koolilapsed aitasid kui liiga küürus olin.
Mina olin vaid väike mutrike. Huvijuht ja kunstiõpetajad andsid endast parema.
Täna saime algust teha vaibakudumisega. Töömehed olid teljed treppidest üles tassinud, oskajad käed kanga üles pannud (vanaema ütles "kangas pandi niide"). Kolmandikud, kõige suuremad löömamehed, olid innuga asja kallal. Tüdrukud muidugi ka. Igaüks sai triibu. Kõik tunnistasid, et tegid seda elus esimest korda.
Saalis loeti võidu luulet ja kõnesid. Lasteaialapsed esinesid. Kogukonna kärjepidevus paistis välja. Igale poole ei jõudnud. Sinimustvalge koolipäev sai enne otsa. Mulle meeldis, kui algkoolilaste vanemad tähtsustasid. Polnud ju raske: valge pluus ja mustad püksid (seelik) pole ju midagi tavatut. Sinist lipsu jaoks ikka jätkub. Või peapaelaks -patsikummideks.
Mulle meeldis, kui õpetajad ei viilinud kõrvale. Ilus silmale vaadata - nagu vana aja kool.
Kolmevärvilisi pilte kahjuks pole. Aparaat ununes. Aga tean, et kui täna ei kirjuta, siis homme on homme.
Vabal ajal oleme teinud mitu autotiiru loodusesse. Üks koht ilusam kui teine. Ainult kirjutamisega pole kuhugi jõudnud.
Nõmmeveski oja jääloss
Astelpajud oma valla põllult
Ilumäe kabeliaia igavik
Sulaselge rõõm kaunist pühapäevast
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar