Sajab. Väga imelik on. Isegi rõdul jäid suvelillede jäänustega kastid koristamata. Ja üldse jäi sügis kuidagi ripakile. Möödunud nädalal veel oli. Lumi saabus koos kella keeramisega ja tekitas minus mittenovembrialguse tunde. Ärkan nüüd pool kuus kuigi võiksin rahulikult tund kauem unenägusid näha. Seevastu õhtul ei suuda AK-d lõpuni vaadata, kui juba tukun.
Koolivaheaeg möödus seekord kahe tüdruku seltsis. Üks äsja 15-seks saanu pealinnapreili ja teine seitsmene. Nad leidsid kähku ühise keele ning mina olin vaatleja. Me isegi ei otsinud meelelahutusi, vaid lihtsalt olime.
SPLIIN Ja POEESIA
Nädala lõpu võitlesin endale. Soovisin nii väga Kumusse näitusele. Et kummutada spliin ning leida poeesia. Sageli viibin olukorras, mis tekitab küsimusi: Kuhu panna aastaid vallanud pettumus, masendus, kibedus? Olen ju alati ideaali otsinud, selle asemel, et mõista - Ideaal on olnud lihtsalt vale ja keegi, ka mina ise, pole selle teostamatuses süüdi.
Kunagi idealiseerisin viktoriaanlikku aega. Muidugi kõrgklassi vaatevinklist. Tahtsin kleite, losse, tõldu, hobuseid, pidusid, balle...Ega ma tegelikult usu, et kuueteistkümnendik balisakslast minus on mingi näitaja. Pigem ikka nooruses loetu ning filmides vaadatu. Hommikukleidi, pärastlõunakleidid, ratsutamiskleidid, ballikleidid ning lõpuks leinarõivad. Koos sadade muude vidinatega. Ajastu poolt loodud maailm. Pealtpoolt. Seestpoolt kombed ja kuuletumine. Omand, allasurutus, talje korseti abiga 53 sm. Oli mida vaadata-lugeda -kuulata.
..õige pea me sukeldume külma pimedusse
hüvasti me liiga napi suve elav valgushelk
(Charles Baudelaire, Kurja lilled, 1857)
TÄNAPÄEVA
80-ndatel nägi üks tuntud popmuusik aega ette: pole kaugel see, kui hakkame Helsingis lõunat söömas käima...Nii juhtuski. Viis tundi laevavaba aega ning lahke võõrustaja. Autoga. Endise eesti bussijuhi ja pereisa silmist paistis suisa rõõm. Kolme aastaga sai kustutatud võlad ja võlgade võlad kodumaal, leitud korralik töö ja töötasu, korter, toodud naine ja lapsed järele...Kõik tundub liiga ilus. nagu see roosa, heegeldatud maja, mille juhuslikult leidsime. Äkki nii ongi.
.........
Mind igatahes aitas.
6 kommentaari:
Sul on väga õigus.Sügis jäi tõesti ripakile. Eriti vaadates raagus õunapuud koos õunte ja lumega.
Härrade koha pealt arvan, et nad ei tea midagi, aga äkki seisid hoopis sina valel poolel.Stiilne must on alati turvaline ja kindla peale minek.
See roosa maja on väga huvitav. Ma poleks iial millegi sellise peale tulnud.
Sa olid minust möne km kaugusel. Ja sisse ei astunudki?
neiud...:))
Helve - see käik tuli peaaegu päevapealt, ei jõudnud orgunnida
Milline maja-üllatus!
Sa oled viimasel ajal kuidagi väga kurb.
pettunud? käega löönud? lootusetu? ma ei teagi. miski noot on teine, muutunud.
mitte et see etteheide oleks, eks ole. lihtsalt tunne ütleb.
Soodoma,ega seda ei saakski ette heita. Emmeliina on väljakujunenud põhimõtete ja elukogemusega naine,keda näpuviibutusega ei suuna ega sobigi seda teha . Inimesed meie ümber ja kogu maailm on nii palju muutunud,et raske on end sellesse paigutada.Vanemaks ja "targemaks" saades muutuvad paljud asjad mõttetuks ja mõttekad kättesaamatuks.
Postita kommentaar