Vabadus!!!

Nii hõiskas seitsme aastane tütarlaps koolivaheajale jäädes, hüpates rõõmsalt üle lompide ja sahistades sügislehtedes. Kool ei ole talle, erilisele, olnud kahe kuu vältel eriliseks rõõmuks. Aga ma tulen toime, lohutas ta hommikul ema-isa. Kuidas see toimetulemine välja näeb tean mina paremini, sest viibin päevast päeva samas klassiruumis.
Ma ei mõista, keda ja mida meie praegune algkoolisüsteem õpetab? Minu meelest toodab ta mahajääjaid.

Tegelik elu ehk väike vahepala:
Meie aabitsas toimetavad Aabi ja Bibi, kes otsivad teatripisikut. Selle peale kohkus klassis üks tütarlaps: kas nukuteatrist saab pisiku?
Kujutan värvikalt ette kodukirjeldust: Istuvad kaks lapsevanemat (loodetavasti ema ja isa) ja vestlevad. Ema: mul on täna kohe selline teatripisik sees, et tahaksin nädala lõpus teatrisse minna. 
Isa: eks siis jah tuleb see teatripisik välja ajada.
Enne sügisvaheaega õppisime võõrsõnade sõnastiku abil palju huvitavat.
Sellele järgnes uus kujutlus. Seitsme aastased teevad teatrit. Üks on butafoor, üks on grimmeerija jne. Õppetöö ajal kolmandik lapsi haigutas, kolmandik tegeles muude tegevustega vastavalt varjamisoskusele: kes sodis pinki, kes värvis mingit pilti, kes uuris mida teised teevad.
Õpetaja on tasemel. Kasutab arvutit, ekraani jm. Nukuteatri maja pilt ei meenuta kellelegi teatrit, mida külastati. Vähemalt möödunud aastal paiknes teater Ristiku tänaval ja ükskord käisid lapselapsed Karupoeg Puhhi mingis kaubanduskeskuse läheduses kaemas.
Õnneks sai selle teatriga enne oktoobri lõppu ühele poole.

Mis tõeliselt köitis kogu klassi, oli vana armas Sipsiku lugu. Isegi Sipsikud olid mõnel kaasa võetud. Huvitav, kirjutas Eno Raud selle raamatu iidsel (tänapäeva mõistes) ajal. Ometi teadsid kõik (ilma sõnastikuta) mis asi on pappkast, antenn, lõng. Et mitte õelaks minna, lõpetan.

Koolis on tore olla! Ja targaks tahame saada. Kasvõi selleks krimbleid (Aavo Paistik, Klaabu peas olevad moodustused) kasutades.

Pildil kastaniloom ehk vanaema punase barretiga (sa oled nii ilus) Ilma antennita.