Saaremaa kui vabaõhumuuseum

järg
Ärkasin krõbina peale. Kass või rotid või midagi veel huvitavamat - käis mõte läbi unise pea. Voodist välja keerates saabus selgus. Saare teine päev kostitas rahehooga. Suvi ju!
...

Võite arvata millised sügavad tunded kaasnesid kemmergusse minekuga.

Aga see polnud midagi võõrustaja ponnistuse kõrval, kes juba varavalges autole hääled sisse lõi ja kalale siirdus. No kui aus olla, siis ikka kala tooma.
Ilm oli muutlik nagu naise meel ning tunni pärast säras päike. Algas operatsioon"kümme kilo lesta"

....

.....

Minule, kui turistile jäi jäädvustamise ja söömise rõõm. Jätkus nädalaks. Netti polnud, nii jäi üle mällu ja fotokasse salvestada.

.....

Õhtul ootas Veerekese peal kohtumine kohaliku koloriidiga. Oojee, valmistusin sadamadiskoks, aga välja tuli peen olemine...

Läksime ikka päris alguseks, et paremaid kohti hõivata. Ega mina asjast midagi teadnud, aga kohalikud valgustasid, et lauljaks kuulus täht Laur Teär. Kodus netitades sain teada, et ikka rohkem kustuv täht. Aga see polnud peamine. Istuda mere ääres valge linaga laua taga, nautida kohalike mahlast keelt-isegi pildistamine tundus kohatu. Kuidas sa ikka suunad objektiivi võõrastele inimesele. ....

Kunstikõrts oli seest minu maitset mööda. Ühesõnaga - kel puhkamisest aega üle külastage Tagamõisa poolsaare parimat peopaika Veere sadama kõrtsu.

Järgmise päeva hommikul loomulikult sadas. Sõime loomulikult lesta. Vahe eelmise päevaga oli. Päikest ei tulnud ja vihm väsis alles õhtuks. Toimus tõeline saunapäev.

Võõrustaja küttis vene sauna neli tundi. Saun jäi alles.

Alles siis võis saunatama asuda. Oli see  mõnus kogemus. Koos suitsuste seinte, ehtsa saunalõhna ja värske vihaga. Õnneks kase, mitte kadaka. Hiljem grillisime

 Märkamatult saabus öö. Vaikus. Meri kohises kilomeetri kaugusel. Ükski koer ei haukunud. Ainult meigas tegi oma kummalist häält. Meigas ehk metstuvi. Ka vähe võib olla palju.