Kohvilõhn, üksindus ja Oru valitseja

Eile, kui mere äärest tulles tuppa astusin tundsin kohvi lõhna. Ole tänatud Mi 2, kes sa oma suure ja uhke kohvimasina mulle jätsid. Katkise, millele AK elu sisse puhus. Ubade lõhn, loojuva päikese kuma aknasse,  õhtusöök ja punavein.

Nutipulti valitsedes avastasin Oru valitseja. Ma ei tea, mis side mul, vennal ja siis veel kodus elavatel poegadel selle filmiga on. Aasta võis olla vast 2003?? kui ETV seda seriaali esimest korda näitama hakkas. Ühesõnaga, seeoli minu unistuste aseaine.

Altjal oli meri oma kohal. Kõrts ja võrgukuurid ka. Ja õhk ning hingamise ruum. Adru ning rannakivid. Ma pole eriline merekummardaja, aga mis on ilus, selle vastu ei saa.
Looja loodu. Kaks luike lendasid tiibade plaginal ja Vergi poolt kostis kurgede häält.

Pärast filmi ma nutsin natuke. Kõrvus kõlas lausekõlks "ma tahan oma endist elu tagasi"!
Tahan lükata välja jalgratta ja hoida lenksu mõlema käega ja sõita sellekevadine esimene sõit venna maja juurde. Tahan supelda välibasseinis nii, et päike näkku paistab. Tahan, et mu vanad tuttavad mõistaksid minu üksindust ja tuleksid mulle mingil ajal toeks. Mitte nii, et ma ise pean paluma ja kutsuma ja kuulama tuhat vabandust, miks nad just täna tulla ei saa ja kui raske elu neil on....Tahan, et ma saaksin fotokaga pilte teha nii, et käsi ei tudiseks. Tahan, et ma ei peaks prügikasti viima lugematul arvul kilekotte AK riidekraamiga. Need on ainult väiksed tahtmised.


Selline kevad siis...