kõik me oleme õrnad

 kolm kuud tagasi

ŠOKK
kella kolme paiku heliseb Naise telefon. Naine on just linnast koju jõudnud ja valmistub külla minema. Teatame, et teie abikaasaga on juhtunud õnnetus. Teades Mehe mitte just kõige paremat tervist küsib naine: kas kiirabi viis ta Tallinna või kohalikku haiglasse. Ei, teda ei ole enam. Naine vaatab telefoni ja ütleb lapselapsele: mulle helistati, et vanaisa on surnud.
Seejärel helistab ta vennanaisele, õigemini venna lesele, pojale, kes lähedal tööl. Siis valib lihtsalt mobiilinumbreid. Järjest. Ja  läheb kõrvaltuppa ning rüüpab otse pudelist. Saabuvad vennanaine, peretuttav psühholoog, naabrimees põuepudeliga, kes rohkem teab...

Kõik istuvad, joovad teed. Naine läheb  uuesti kõrvaltuppa. Varsti saabuvad teised pojad kaasadega. Poeg räägib, et tema ei näinud midagi, sest isa oli juba laibakotis ning politsei annab õhtul isiklikud asjad kätte. Naine palub, et öösel tuleks tema juurde haiglas töötav sõbranna. Ta tahab poegi säästa. Siiski hakkab ta oksendama.



TEGEVUSED
 Delfi annab õnnetusest teada ja kohalik leht ka mitme ebasobiva kommentaariga. Tuleb korda seada tähtsad ja vähemtähtsad asjad. Tallinnast saabub poeg 1 perega ja lisaks sellele saabub ka vana aasta õhtu. Naine mõtleb, et esimest korda 37 aasta jooksul peab ta aastat vastu võtma ilma Meheta. Asjad lähevad omasoodu. Naine tunneb, et on hoitud. Kes kütab kamina koos konjakiga, kes teeb mantli lühemaks, kes viib vana aasta prügi välja...Päev saab kokku lepitud. Ainuke, kellest midagi ei tea, on kadunuke. Kohtla järve lahkamiskamber ei anna infot välja, isegi vene keeles mitte. Lõpuks, reede lõunaks, ta ikkagi tuuakse. Et olla peategelane oma matusel. Kaastundeavaldusi saabub nii ajalehe kaudu, kui postkasti. Ainukesed, kes midagi ei räägi on ülemused. Naine on nõutu. Kui kõik asjad on aetud, läheb ta juuksurisse. Ja siis tahab ta üksi olla

MAISE MATKA LÕPP
.......

Laupäevahommikune ilm on kohutav. Naine läheb üksi. Peab ju tema otsustama, kas näidata kadunukest teistele või mitte. Tšello mängib, saabuvad lähedased, sõbrad, majanaabrid, töökaaslased, Mehe sugulased. Palju noori inimesi, poegade sõbrad. Peaaegu et peretuttav  kirikuõpetaja räägib seda, mida eelmisel päeval kahe tunni jooksul koos poegadega käärkambris jutuks tuli. Sekka loeb naise lemmikluulet. Kokku leppimata. Nii oma inimene, sellepärast. Lõpuks on aeg teele asuda. 50 km. sellise ilmaga pole naljaasi. Ilma on Mehele sobiv, tuisune nagu ta iseloomgi.
Surnuaial on head tuttavad poja palvel süüdanud 57 küünalt. Hämardub. Välgud sähvivad. Taevane elekter ja elektriku matused.
Kogu rituaalis on müstikat. Lõpuks tuleb tagasi sõita. Jälle 50 km.
Peielauas räägitakse palju. Südamest ja südametesse. Naine võtab jutu kokku:
Kui hea, et täna ei maetud meest, kelle kohta oleks Faehlmann kirjutanud:
Ükskord oli üks mees,
ta sündis, elas ja suri,
rohkem me temast ei tea,
aga ta oli üks mees
Selle Mehe kohta teatakse ja mäletatakse.

JÄRG
Miks ma selle loo kirjutasin. Sellpärast, et möödunud nädalal helistas uurija ja kutsus mu ülekuulamisele. Niimoodi ta ennast väljendas. Küsimused olid minu jaoks väga rumalad, aga ilmselt määrustikukohased: mis haridus mehel, kaua on elektrikuna töötanud, mis pädevus, millal asus töökohale jne. Kõiki vastuseid ma ei teadnud, soovitasin tööandjalt küsida. Kui lõpuks enda õigusi kasutasin, siis pärisin: mis siis tegelikult juhtus ja miks pean mina kuulujutu tasandil asjadest teada saama. kas ma tõeti polnud selgitusi väärt? Ei olnud tööõnnetus, oli tööl juhtunud õnnetus.
Loomulikult ei osanud uurija midagi vastata. Kogu kolme kuu töö enda kallal pudenes sel ööl tolmuks.
ja jälle algab kõik...

PS muuseas, hoopis parema sõnakasutusega otselugu lendas eile õhtul netitaevasse. See on taastatud hale vari, aga tegin seda ikka. Jonni pärast.
......

fotod Eero Vabamägi