...mul palju valgust oli vaadata (Juhan Liiv)

Peipsi äärne käik kaevas lahti mõtted Juhan Liivist.

Jah, mul on mõned esikümne eestlased, kes ammu maamullas, aga kelle kirjapandu lahti ei lase. Juhan Liiv on üks nendest. Seepärast võtan kätte novelli "Vari" ja langen hetkeks lapsepõlve. Oi kui õudne oli see raamat ja milliseid kannatusi täis! Kohustuslik peale selle. Ega ma vist lõpuni lugenudki. Selles kirjeldatav vaesus ja ülekohus väsitas ja hirmutas. Proovin nüüd uuesti. Loo ja ajaloo sisse minnes.
Olen nii varemgi teinud.  Nonii. Läbi. Õudne ja ängistav praegugi.

Juhan Liiv sündis 1864-ndal, minu ema vanaisa  aasta varem. Nii et vanuse poolest oleks Juhan Liiv võinud olla mulle vanavanaisa. Juhanid olid mõlemad. Ristinimega Johannesed. Vaestest peredest ka. Ometi on vahe suur. Luuletajat teavad kõik, aga mina ei tea isegi seda, kas vanavanaisa Juhan oskas lugeda või mitte.
Põrkun siin jälle oma mittekuhugiviiva analüüsi otsa: kuidas ühest perest kasvab midagi jäävat kogu rahva jaoks ja teisest jääb lihtsalt nimi? Loomulikult ei pisenda see minu jaoks vanavanaisa mälestust. Lihtsalt arutlen, et kus on siin siis see kasvukeskkonna osa, mis pidavat edasise saatuse kujundamisel määrav olema. Mina kaldun ikka rohkem sinna "Jumala poolt antud ande" poole.
Kuidas siis muidu kasvas kandimehe peres mitu kirjaoskajat last, kes muldpõranda ja savikausside vahelt välja murdsid tindi, paberi ja viiulimaailma. Võib olla teen ma selle aja inimestele ülekohut, aga kirjasõna ütleb sedasama:


Harva on talupere üks põlvkond andnud eesti kultuuriloole nii palju kui vennad Liivid. Vendadest vanim, Joosep, päris talu, mille majandamine võimaldas noorematel vendadel saada kooliharidust. Elias Liiv oli Alatskivi pillikooride ja laulukoori looja. Vennad Jakob ja Juhan Liiv on eesti rahvale enim tuntud. Jakob Liivi parimad loomeaastad möödusid Virumaal - Avispeal ja Väike-Maarjas. Jakob Liiv oli ka Rakvere linnapea ja teatrihoone ehitamise organiseerija. Pere noorimat, Juhan Liivi, teab kogu eesti rahvas. 
Juhan(Johannes) Liiv sündis 30. aprillil 1864. aastal Alatskivi mõisa Riidma kantniku vaeses ja lasterikkas perekonnas. Ta oli oma peres kuues laps. Juhan Liivi isa, Benjamin Liiv, oli oma naise ja vanemate lastega Veskirahva perest asunud Riidmale, kuna veskikoha maad mõisastati. Riidmal oli Liivide elujärg kehv ning Benjamin nõudis mõisniku käest, et tedagi raharendile lastaks. Mõisnik keeldus ning Liividel tuli jällegi lahkuda. Nüüd asuti elama Oja raharenditallu, kus põlluharimiseks ja karjakasvatamiseks olid tingimused äärmiselt nigelad.
Elamistingimused olid kitsad ning see ei soodustanud lapsepõlvest peale kõhna ja kidura Juhan Liivi füüsilist arengut. Seevastu kodukandi maaliline loodus etendas Juhan Liivile omamoodi pelgupaika, millesse ta juba noorena oma üksindusearmastuses kiindus. Karjasepõlve meenutab ta kõige õnnelikuma ajana oma elus.
Juhan Liivi hariduskäik oli üsna kesine, mitte parem tolleaegse kehva maapoisi võimalikust hariduskäigust. 10-aastasena lugemise vanematelt vendadelt selgeks õppinud, asus ta haridust omandama kolmeaastase õppeajaga Naelavere kooli. Edasi saatsid haridushuvilise poisi vanemad lapse 1879. aastal Kodavere kihelkonnakooli, kus ta õppis vahedega 1884. aasta sügiseni. Selles koolis sai Juhan Liiv ka saksa keele baasteadmised, mis võimaldasid tulevasel kirjanikul rohkem tutvuda maailmakirjandusega...(väljavõte Liivi Muuseumi tutvustusest)


Ja seda nimetatakse nigelaks hariduseks. Palun näidake mulle praegusaja põhikooli lõpetanut, kes koolist saadud hariduspagasi abil tutvuks maailmakirjandusega ja suudaks teoseid tõlkida. (Kui, siis soome või inglise kõnekeel ja kogu lugu). Noore Juhani edasine elu tõi ta minu kodukant, Väike-Maarja maile. Kui suur osa oli vanal ajal kanda vendadel - ühepere lastel ? Kui üks juba ees koolmeister, siis oli nooremal sellega tee haridusele ligemale sillutatud. Nii suunduski Juhan Liiv Avispeale venna juurde ja sealt edasi Pandiverre.

Mida teeb noor ja tundlik mees? Loomulikult luuletab ja armub. Ja pettub, nagu elus tihti juhtub. Ole Sa tänatud, et pettumus ei takistanud Sind edasise kirjutamise teel. Oleksid ju võinud lihtsalt vallakirjutajaks või kaupmeheks hakata. Aga Sina pürgisid Tartusse. Kirjanikuks.

Lugedes Liivi, nii proosat, kui luulet, jääb tunne, et ta lihtsalt kirjutas. Ei pidanud kellegi järgi painduma, ei olnud kellegi õuelaulik ega kartnud keda kuraditki. Tegelikult ei meeldinud ta oma eluajal eriti kellelegi. Vaesed ei lugenud ja rikkad ammugi mitte. Muidugi, iga kirjanik tahab olla avaldatud. Kui ikka  kümne päevaga raamat valmib, siis soovid ju vähemalt lähedastele tõestada, et see asi kirjastamist väärt on. Nii ma arvan. See murrab tugevamagi vaimu. Rääkimata siis juba poisikesena tundliku ja mittetalupoegliku natuuri.

Tänapäeval oleks koolivägivald sellise klassikaaslase lihtsalt põlvili surunud ja maatasa materdanud.
Jou, mees, mis lumehelbekese värk sul seal on? Mitte tasa tasa vaid ikka plärts!
Eesti-asi oleks ilmselt rohkem peale läinud, kuigi mesilased oleks ilmselt käsipuu poole lennanud.
Võib olla kuskil anarhistide - protestijate kambas oleks tal mõjujõudu olnud. Vaat, kui hästi näe Juhan paneb! Me veel näitame nendele kurnajatele! Ja tagasihoidlikumad mõtlejad oleksid näinud "seda miskit" ridade vahelt.

Kui klaverit osta ei jaksa, siis sulge, tinti ja paberit jaksas. Õnneks.
Ei, ma tean küll, et oma luuletused pani ta paberile pikema ajavahemiku vältel, aga võib olla olid need tema peas juba õpilasena või noore õpetajana. Väga hea luuletus või lugu tuleb peast välja siis, kui ta tahab tulla. Kui on õige aeg. Teine lugu on avaldamisega. Ka selleks peaks tulema õige aeg.

Juhan Liiv seda õiget aega ei näinudki. Tema tahtis kirjanikuks. Elas kiiret elu ja tal tuli vara minna. Vaevaga. Vist.

Au ja kuulsus tulid palju hiljem. Siis, kui rahvale oli Juhan Liivi vaja. On praegugi. Mulle.

(pildi tegi ja kohale sõidutas Anneli, aitäh),,,,,