Tempo, tempo...

Oktoober murdis ennast sujuvalt sisse. Lemmikvärvid, märgade lehtede lõhn koduteel ja rohule potstavad õunad. Viimased tähendavad küll mahlatööd, aga minu osaks on vaid kuumutamine või külmutamine. Suures külmkirstus peaks vist olema 100 liitri jagu erinevates plastpudelites saaki ja riiulitel kuumutatuna pea samapalju. Kõik kulub ära ja tassitakse laiali.
Minu rõõm mulksub venna juures. Loodan temaga oma sünnipäeval sinasõprust sobitada.

Eile juhtus minuga  lugu. Lõunavaheajal hüüti tööl koridoris: Naised, kes tahab veel kulme teha? No kes teab, see teab, mida selline lause tähendab. Kuna õhtul terendas õpetajate päevale pühendatud vastuvõtt, siis mõtlesin, et miks mitte, kui kaup vaevata kätte tuuakse. Oi kuidas ma eksisin. See polnud mitte üksnes vaev, vaid sulaselge piinakamber. Kulmud - OK. Need on mul veel tänagi naha küljes kinni ja päris viisakad, kuigi veits asümeetrilised. Aga siis läks asi ripsmeteni. Olin sinna seni ainult teatud vana kooli prouat ligi lasknud. Ja seda ka vaid paar korda aastas.
Nüüd asus kolleegi soovitatud noor küünetehnik mu silmade kallale.  Alguses oli kõik enam vähem. Kuigi ettevaatlikuks oleks mind pidanud tegema see, et kõrvaltooli kinnisilmne kolleeg ei saanud kuidagi silmi lahti: nii paks ja kleepuv oli see kõrgtasemeline kallis ollus. Pagan, kunagi kaugel nõuka ajal oleme isegi lehmavärviga.......ja häda polnud midagi, ripsmed jäid pähe.
Värvi eemaldamine tõi ülekantud  mõttes pissi püksi. Nii ta siis nühkis ja nühkis, rääkides midagi allergiatest, mis nõuavad värvi täielikku eemaldamist.
"Vanakooli proua"  polnud allergiaid kartnud. Sain oma säravad silmad pea kohe peale rohke kraaniveega loputamist tagasi. Nüüd oli asi teine. Sõna otseses mõttes poolpimedana ja valust hambaid kiristades komberdasin töökaaslaselt abi paluma. Klienditeenindaja veel soovitas mingeid silmatilku. Et võib järgmisel korral kaasa võtta. Üks pealtvaataja sõnas, et tema meelest käis üleliigse värvi eemaldamine valet pidi ja ei killukestki kreemi. Mina ei näinud, minu silmad olid kinni ja valu tahtis mõistust võtta.
Ometi kasutatakse tema teeneid ja keegi pole virisenud. Ju ikka häda minu vanades silmades. Kuna mul mingit kreemi kaasas polnud, siis mätsisin näkku nii palju kätekreemi kui tuubis oli. See aitas ja sain tööle asuda.

Õhtuse vastuvõtu jaoks juukseid kohendades vaatasid peeglist ikka veel tõelised pilukil küülikusilmad.
Nii kaua oodatud pidu ja selline ebaedu.
Kolleege fotokaga peletasin eemale. Ajapikku leevendasid olemist Indrek Kalda ja tema poja nostalgilised laulud ja meloodiad.
Peolaua ajaks oli asi kombes. Olen ikka nautleja. See tähendab toidunautleja. Aqvqa spaa konverentsikeskuses oli linna õpetajatele suurepärane suupistelaud tekitatud. Veinid ja puha. Linnapea liikus ringi ja tänu noorematele kolleegidele jaguvast tähelepanust sain minagi oma osa. Hoidsin igaks juhuks seina äärde ja loobusin kõrgetest kingadest. Õigesti tegin, sest peagi kostis tagant poolt kõrvulukustavat killuklirinat. Eks keegi kõrgemaealistest libises läikival põrandal....Õnneks mitte. Purunesid  ainult mõned  mahakukkunud taldrikud.
Vaatlesin, mis erinevas  vanuses pedagoogidel seljas. Siis ma juba nägin päris hästi. Veiniklaasi tagant.
Klassikalised tumedamates toonides vanad ja kirjute sulgedega noored. Peamiselt naised. Koos linnapeaga kümmekond meest ka. No mida te tahate - see ju õpetajate päeva tähistamine. Mitte mõni äriühingute või poliitikute vastuvõtt.

Selline reede siis.

Täna on nagu ikka töövabal hommikul. Ei oska ega taha midagi teha. Mõõõõõõõõnus. Praadisin pannitäie peekonit munaga. Tervislik, eks? Loen ajaviitekirjanust ja varsti hakkan Kättemaksukontori salvestust vaatama. Nägemismeeled on taastunud.