Hea koduvein tahab selitamist. Muljed ka.

Sulnis oktoobriõhtu. Loodus ja lehtede sahin toetab nostalgiat. Valgustatud koolimaja aknad ei kõneta, sest see pole see maja. Vana lihtsalt põles ära. Juba seitsmekümnendal.Füüsika tunni ajal. Õhus on oodatava ärevust. Kohtumiste eelkõige. Juba fuajees registreerimislaua juures saad naeratusi. Osa neist on tuttavad, osa lihtsalt rõõmsad. Avan ukse, millel silt 1972, 1973, 1974. Nii on olnud iga viie aasta tagant. Üllatusmoment. Et kes kohal?

Sel hetkel astun ma endast välja. Vaatan kõrvalt seda setitud ja seatud naist ja olen temaga peaaegu rahul. Mulle hüütakse tervitusi. Valjusti. Lihtsalt käin ja emban kõiki. Mõnda poissi pole ma vist iialgi kättpidi teretanud. Valin tooli klassi kõige edumeelsema poisi kõrvale, lasen teisel poisil endale plasttopsi Aramist kallata, mida ma ei joo. Tüdrukud on veine toonud. Alevipoest ja kilekotiga. Mingeid suupisteid ka. Mina mitte. Ma ei tea miks, aga mulle meeldib see vana komme, et poisid välja teevad. Natuke romantikat ja hoolitsuse tunnet. Mitte kokkuhoiu pärast, ei, kindlasti mitte. Edumeel joob õlut. Jäägermeistriga. Mulle ei paku. Aarnel üle laua paistab üks huvitav vein. Aarne on rohkem tuttav, tema lapselaps käib minu lasteaias.

Keskendun detailidele. Kui meid on üle kümne, kas jõuan kõigini. Vaevalt. Edumeel, kes noorpõlves veidike poolvenna eest (me emad käisid läbi) kallab mind komplimentidega üle. Tema abikaasa teisest lennust naeratab soojalt üle laua. Ju ta teab, et minust pole talle ohtu. Pole kunagi olnud. Olen õnneks sattunud poistepoolsesse nurka. Nad räägivad rohkem omavahel. Mina maitsen veini ja arendan Edukaga juttu. Temaga on huvitav ja tema lemmiktüdrukut pole veel. Ehk ei tulegi. Ka seekord pole ma kellegagi kontakti võtnud. Ma ei suhtle enamiku klassiõdedega ja nemad minuga ka mitte. Välja arvatud mõned toredad juhukohtumised turul või surnuaias. 40 aastat lahuselu on teinud oma töö. Ometi kunagi lubasime kaheksa tüdrukuga, et jääme sõpradeks elu lõpuni. Nüüd on üks nendest juba surnud. See vana sõraline sai ta kätte. Lõpuks saab meid 15, mis on märkimisväärne tulemus. Teen ettepaneku istekohti vahetada. Et muidu ei jõua kaugemateni. Klassituba sumiseb. Tüdrukud laua teises otsas ka. Ei tea, mis nad minust mõtlevad. Kui mõtlevad. Mina mõtlen neist küll. Mu detailimälu annab võimaluse igaüht neist minevikku panna. Aga suurt pilti ei tule. Üheteistkümne aasta jooksul liiga palju. Oleksin võinud neid natike tirriteerida ja algkooli klassipilte kaasa haarata. Kell on üheksa. Alles. Läheme pilti tegema. Seisame pikas koridoris. Veel rohkem sõbralikke kontakte.

Alevi kool on hoopis midagi muud kui linnas. Sellest olen aru saanud. Mängu tulevad lapsevanemad ja õed-vennad. Sellepärast jätan ühe klassivenna viimaseks. Pole teda 15 aastat näinud. Meie isad olid sõbrad. Tean, et ta tahab sellest rääkida. Alati kui mu varalahkunud isast räägitakse pean endaga ettevaatlik olema. Surm, kaks kuud kestnud haiguse  ehmatus, lein ja kooli viimane klass. Su isa oli vapustav inimene, ütleb ta. Noogutan. ja ema oli ilus. Noogutan. Sa oled vanast peast üha rohkem ema moodi läinud. Ainult juuksevärv on teine. Ohumärk! Ma ei taha oma ema moodi olla.. Miks, ma ei tea. Luban klassivenda kindlasti Peipsi ääres külastada. Arvan, et teen selle suvel teoks.


Mõned tunnid enne:
Mõnedega sai juba kirikus pilke ja repliike vahetatud. Ja manalateele lahkunud õpetajate kalmudel. Olen meie klassist üksi. Teised tulevad hiljem. Keegi ikka ju tuleb. Ja kui ei tule, siis lähen õhtuks tagasi. Mulle meeldib varem kohal olla. Siis leiab hetki iseenda jaoks. Ja väikse koolimaja külastamiseks. See, kust alustasin ja olude sunnil lõpetama pidime. Sest suur ja uhke põles ära. Olime siis kaheksandas klassis. Nüüd on algkool, mis 30.ndatel tütarlastekooliks ehitati alevi tõeline iludus. Nii seest, kui väljast. Otsin tuttavat. Leian akna, millest meeldis sügist vaadata. Ja muidugi trepi ning alumise koridori põrandaplaadid. Mälestusteks aitab küll. Surnuaiale on meid saatnud kõige vanem õpetaja. Meesterahvas ja minu ema klassivend. Sünniaasta siis 1927. Mnjaa, pole paha. Meile andis ta mõned aastad matemaatikat. Ja juhatas poistekoori. ja mängis mu pulmas akordionit. Küsin, kas ta pole kunagi siit ära minna tahtnud. Seal on hea, kus meid ei ole.... Lapsi tal pole, aga vanapoisist peast kosis endast palju noorema naise.
Huvitav, mida tema minust mõtleb. Mulle meeldis matemaatika kuni keskkoolini, kus ma enam mitte millestki aru ei saanud. Integraalid ja logaritmid - õuduste unenägu. Ta ütleb, et oli kindel, et minust saab õpetaja. Ei saanud, mul puudus süsteem ja elu valem. Lasin elul kulgeda ja ei juhtinud.

kui jätkub, siis jätkub