Ostsin televiisori

Ausalt, päris esimese oma elus. Lühikesed pimedad õhtud koos elutoa seinakaaslasega on omaette vaatamisväärsus. Ärge nüüd arvake, et ma elus esimest korda.....telekat näen ja vaatan. Vastupidi, juba siis kui olin umbes kuuene kolis see maailmaime meie koju.
Aga, et nüüd enam kui viiskümmend aastat oleks see tegelane olnud Asi nr. 1 - seda küll mitte. Pigem ikka kinno ja teatrisse, nägi inimesi ja etendust ka muidugi.

Värviteleka tulekuga ei muutunud eriti midagi. Pilt oli nadi ja värvid ka valed. Videomakiajaga läks põnevamaks. Nii põnevaks, et hakkas elu segama. Peamiselt mehe elu. Tähendab äkki oli mu mehele märkamatult tekkinud sõbralik ja jutlev kaaslane, kes polnud teps mitte mina. Tibake oli seda juba varem. Siis, kui kaaslane rääkis vene keeles ja ei tahtnud isegi keskööks koju minna. Nüüd oli ta sujuvalt rahvust vahetanud. Ja jäi vahest hommikuni. Kuna mees kardab vaikust, siis aitab tema häälekas sõber foobiaga võidelda. Hirm sellise nähtuse ehk koletise ees tuleb seljatada kasutades kõiki kanaleid.

Laste kodust lahkumise perioodist passib mehe  külaline tagumises toas ja oleks, et siis hääletult. Hoopis vägagi häälekas on teine just öösiti.


Eks ma siis valisin ka endale - lihtsustatud elamise kava. Nüüd harjutan. Praegu just lõppes Pilvede värvid /ptüi, ikka all). Kunagi oli lihtsalt sellise pealkirjaga teatrietendus. Reklaami ajal tukastasin veidi.

Oma sõber, ise tean, mis teen. Ainult Arvut on solvunud. Seni jagab ta telekaga ühte ja sama pistikupesa. Eks näe kui kaua.